Artiklid

Ehkki on loomulik eeldada, et lapsevanem esimesse klassi mineva lapse esimesel koolipäeval aktusele kohale viib, ei ole sellist vaba aega töötajale seadusega ette nähtud.

Delfi palus tööinspektsioonil selgitada, kas lapsevanemal on seadusest tulenev õigus 3. septembril nõuda tööandjalt vaba aega (ja tasustamist) lapse esimesse klassi mineku aktusel osalemiseks.

"Töölepingu seadus sellist võimalust otseselt ette ei näe, kuid paljud tööandjad võimaldavad seda reeglitega töökorraldusele või poolte kokkuleppel," vastas inspektsiooni töösuhete osakonna peajurist Meeli Miidla-Vanatalu.

"Kuna lapse kooliminek ei tule ootamatult, siis on töötajal eelnevalt piisavalt aega tööandjaga sel teemal arutamiseks ja oma soovist teatamiseks ning sobivate lahenduste leidmiseks," avaldas ta lootust.

Samas eeldab tööinspektsioon, et mõistlik tööandja ei keela lapsevanemal aktusele minna.

"Töösuhte pooled peavad töölepingu täitmisel käituma heas usus, mõistlikult ja teise poole huvidega arvestades. See põhimõte kehtib nii tööandjale kui ka töötajale. Mõistlik tööandja tuleb töötaja soovile kindlasti vastu."

www.DELFI.ee

Töötasu vähendamist puudutavad küsimused tekitavad endiselt palju segadust. Rääkimata töötajatest ei tea ka paljud tööandjad, kuidas ja mis tingimusel tohib töötaja palka seaduslikult vähendada ning rakendada püütakse varem kehtinud, kuid tänaseks õigustühist süsteemi.

Muudatus vastavas seadusandluses toimus 2009. aastal uue töölepinguseaduse vastuvõtmisega, kirjutab transpordi ametiühingu uudiskiri. Nimelt ei ole uues töölepinguseaduses enam töötaja karistamise mehhanismi, kuna tööturu osapooli peetakse võrdseteks partneriteks, kes üksteist ei karista. Samuti ei kehti enam töötaja distsiplinaarvastutuse seadus ja seega peab töötasu vähendamisel appi võtma võlaõigusseaduse.

Töötasu vähendamist, nagu ka teisi õiguskaitsevahendeid, tohib kasutada alles siis, kui töötaja süü on tõendatud. Töölepinguseaduse järgi tohib töötasu vähendada vaid juhul, kui töötaja rikkus tööandja mõistlikku, selget ja õigeaegset korraldust töö tulemuse kohta. Vähendada tohib seejuures vaid proportsionaalselt rikkumisega ja arvestades tema hoolsuskohustust. Kui töötaja on oma hoolsuskohustuse täitnud, siis ei saa teda süüdi tunnistada.

Oma õigust töötasu vähendada peab tööandja kasutama kohe pärast töö vastuvõtmist ning enne otsuse teoks tegemist tuleb ka töötajat sellest kirjalikult teavitada. Näiteks kui rikkumine leidis aset aprillikuus, võib töötasu vähendada mais väljamaksmisele kuuluvast palgast. Töötajal on õigus töötasu vähendamine nelja kuu jooksul töökaitseorganis vaidlustada.

Toimetas: Kaur Paves

Lugeja küsimus puudutab eelpensioni ajal töötamist. Sotsiaalkindlusamet kinnitab, et tõepoolest ei maksta ennetähtaegset vanaduspensioni inimese töötamise ajal.

«Jäin selle aasta veebruarist eelpensionile, sest masu tõttu oli tööd
võimatu leida. Saan 400 eurot kuus. Nüüd saaks minna tööle osaajaga ehk pühapäeviti teenides selle eest 180-160 eurot kuus. Seaduse järgi ei ole aga eelpensionäril võimalik pensioni ja palka koos saada. Tahaksin ausalt makse maksta, aga ei saa.
Miks seadusandja on pannud inimesed sellisesse olukorda?,» küsib lugeja.

Sotsiaalkindlustusameti avalike suhete juht Elve Tonts vastab, et ennetähtaegset vanaduspensioni ei maksta töötamise korral neile inimestele, kes ei ole veel jõudnud üldisesse vanaduspensioni ikka. Pärast vanaduspensioni ikka jõudmist makstakse ennetähtaegset vanaduspensioni ka töötamise korral.

Ennetähtaegsele vanaduspensionile võib jääda maksimaalselt 3 aastat enne vanaduspensioni ikka jõudmist. See tähendab, et pensioni hakatakse saama sisuliselt tööealisena. «Kui seadus lubaks samaaegselt edasi töötada, palka saada ja riik maksaks ka pensioni, siis seadusega sätestatud vanaduspensioni iga enam ei kehtikski, see oleks toodud vastavalt iga inimese soovile kuni 3 aastat varasemaks,» lisab Tonts.

Kehtiv vanaduspensioni iga on meil praegu meestel 63 aastat. Naistest jõuavad või on jõudnud tänavu üldisesse vanaduspensioniikka need, kes on sündinud 1950.aastal ja kelle vanus on 61 aastat ja 6 kuud.

Järgmisel aastal jõuavad pensioniikka 1951.aastal sündinud naised, kes on saanud 62aastaseks ja nii edasi. Iga järgmise sünniaastaga lisandub nõutavale vanusele 6 kuud. Meestega võrdseks saab naiste pensioniiga 2016.aastal, kui 1953.aastal sündinud naised on saanud 63aastaseks.


Sirje Niitra

Olavi Kärsna, ettevõtluskonsultant

Alates 1. augustist saab füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) abikaasa õiguse riiklikule ravikindlustusele, kui abikaasa maksab tema eest sotsiaalmaksu.

VASTAB

OLAVI KÄRSNA
ettevõtlus­konsultant

Alates 1. augustist saab füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) abikaasa õiguse riiklikule ravikindlustusele, kui abikaasa maksab tema eest sotsiaalmaksu.

Samuti tagab FIE abikaasa eest makstud sotsiaalmaks talle ka riikliku pensionikindlustuse.

Nimelt muudeti riiklikku pensionikindlustuse seadust 1. augustist 2012 nii, et FIE abikaasa nimele laekunud sotsiaalmaks annab talle ka pensionikindlustuse 1. samba.

Füüsilisest isikust ettevõtja saab maksta sotsiaalmaksu abikaasa eest, kes on kantud maksukohustuslaste registrisse füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses osaleva abikaasana.

Isikustatud sotsiaalmaksu riikliku pensionikindlustuse osana võetakse arvesse summad, mis pensionikindlustatu (FIE abikaasa) kohta kantakse riikliku pensionikindlustuse vahenditesse ja mille kohta peetakse arvestust riiklikus pensionikindlustuse registris. Seejuures võetakse aluseks FIE poolt tema abikaasa eest makstud sotsiaalmaks.

Palgatöötajate pensioni arvestamisega võrreldes on siin aga erinevus. Palgatöötajate puhul arvestatakse aastakoefitsiendi arvutamisel tööandja poolt arvestatud sotsiaalmaksuga sõltumata sellest, kui palju tööandja sellest on tegelikult ära maksnud.

Nii FIE enda kui tema abikaasa puhul arvestatakse aga aastas tegelikult inimese nimele laekunud, s.t tegelikult makstud sotsiaalmaksuga.

Kui FIE tasub enda sotsmaksu avansilisi makseid kvartali kaupa ja ei esita seejuures mingit deklaratsiooni, siis abikaasa nimele tuleb sotsmaksu maksta kuu kaupa, nagu seda palgatöötajate eest makstakse.

Kristiina Viiron

Töötaja jääb hüvitisteta, kui ta kehva tervise tõttu otsustab töölepingu omal algatusel üles öelda.
Aga ka siis, kui töölepingu lõpetamise algatus tuleb tööandjalt, ei saa tervise tõttu tööst loobuma sunnitud töötaja hüvitisi, mida makstakse näiteks koondamise korral.

Üle poole aasta tagasi pani Maret (nimi muudetud) tööandja lauale lahkumisavalduse. Põhjuseks valutavad käed, mis tal oma senist tööd – nahkmööbli õmblust – enam teha ei võimaldanud.
„Perearst ütles, et ülepingutus, pead ära tulema, muidu läheb hullemaks,” märgib Maret, kes ühtekokku õmbles nahka viis ja pool aastat. Maretil ei olnud enda sõnul esimestel aastatel häda midagi, aga siis hakkasid käed valutama ja surema. „Lõpuks kadus jõud kätest täiesti ja veresooned tõmbusid pingule nagu kitarrikeeled,” kirjeldab ta. Tema kurtmise peale kostis meister üksnes: pinguta, selleks sind siia võetigi. Maret polnud ainus, kellele töö tervisele hakkas. Üks naine käis käega lõikuselgi, aga töötab edasi. Mis talle täpselt häda tegi, seda Maret ei tea.
Ta märgib, et ettevõte, mille omanikuks on norrakad, korraldas ka töötajate tervisekontrolli, aga seal mõõdeti pikkust ja vererõhku ega kontrollitud isegi silmi.
Mõnda aega oli Maret käte pärast ka haiguslehel, aga lõpuks otsustas ikkagi töölt ära tulla. „Tervis on tähtsam,” kinnitab ta. Kuna Maret lahkus töölt omal soovil, ei olnud tal ka õigust saada töötuskindlustushüvitist, mis tekkinuks siis, kui töölepingu lõpetamise algatanuks tööandja. Maret tunnistab, et ega ta sellest võimalusest teadnudki, samuti ei saatnud perearst teda töötervishoiuarsti juurde ja ka tema ei osanud seda küsida. Kergemale tööle üleviimiseks peaaegu et võimalust polnud, sest juurdelõikuses oli töötajatel niigi aeg-ajalt töö vähesuse tõttu vabu päevi.
Nüüdseks, mil Maret on kodune olnud üle poole aasta, hakkavad valud taanduma, aga raskusi tõstes annavad käed ikka veel tunda.

Ei saa töötajat sundida

Tööinspektsiooni jurist Meeli Miidla-Vanatalu tõdeb, et kui töötaja tervis on töö tõttu halvenenud, peab ta pöörduma kindlasti esimesel võimalusel perearsti ja erialaspetsialisti poole ning teavitama sellest ka tööandjat. „Kui arst otsustab, et töötajale on senine töö vastunäidustatud, ja annab töötajale selle kohta tõendi, peab töötaja selle esitama tööandjale koos selgelt väljendatud sooviga töötingimuste muutmiseks vastavalt arsti otsusele,” selgitab Miidla-Vanatalu. „Arsti otsus on nii töötajale kui ka tööandjale täitmiseks kohustuslik. Sama kehtib ka juhul, kui töötervishoiuarst annab tööandjale töötaja kohta vastavasisulise tagasiside.”
Samal ajal nendib jurist, et Eesti töötaja ei julge oma tervisehädadest tööandjale rääkida ja püüab sageli tekkinud probleeme varjata ning hoolimata tervise halvenemisest tööl edasi käia, sest kardab tööst ilma jääda.
Kui tööandjal ei ole juristi sõnul võimalik töötingimusi terviseprobleemidega töötajale sobivaks muuta, saab ta töötajaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles öelda töölepinguseaduse § 88 lg 1 punkti 1 või 2 alusel, mis käsitlevad töötaja terviseseisundi või töökohale sobimatuse tõttu töövõime vähenemist. Tööandja ei saa nõuda, et töötaja kirjutaks lahkumisavalduse omal soovil.
Kui töötaja otsustab siiski ise töölt ära minna, nagu Maret tegi, siis, nagu eespool öeldud, töötuskindlustushüvitisele tal õigust ei ole.

Tööandja algatus kasulikum

Jurist osutab, et töötaja seisukohast on tervise halvenemise korral kasulikum, kui töölepingu ülesütlemise initsiatiiv tuleb tööandjalt. „Olukorras, kus arst on keelanud töötajale senise töö jätkamise ja tööandjal ei ole võimalik töötaja tervisele sobivat tööd või töötingimusi pakkuda, võib tööandja töölepingu lõpetada etteteatamistähtaega järgimata,” selgitab Miidla-Vanatalu. „Töölepingu lõppemisega kaasnevaid hüvitisi tööandja poolt sel juhul ette nähtud ei ole, kuid töötukassas töötuna arvele võttes saab taotleda töötuskindlustushüvitist, kui kõik muud seaduses ettenähtud tingimused on täidetud.”
Võimalusel peab tööandja pakkuma töötajale teist tööd.

KUMB HAIGUS
Kutsehaigus või tööst põhjustatud haigus

- Kutsehaiguse on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Kutsehaiguste loetelu kehtestab sotsiaalminister.

- Arst võib diagnoosida ka tööst põhjustatud haiguse, erinevus seisneb selles, kas haigus on sotsiaalministri kehtestatud loetelus või mitte.

- Tööst põhjustatud haiguse puhul võib olla haiguse põhjuseid rohkem, sealhulgas töökeskkonna ohutegur, kutsehaiguse puhul on aga põhjuslik seos töökeskkonna ja haiguse vahel selgelt olemas. Näiteks vibratsioontõbi või mürast tingitud kuulmiskahjustus, aga ka mürgistused kemikaalide toimest, millega töötaja on kokku puutunud ainult töökeskkonnas.

- Töövigastuse kindlakstegemiseks pöördub inimene perearsti või eriarsti poole. Tööga seotud haigust kahtlustav arst saadab töötaja töötervishoiuarsti juurde. Kutsehaigust diagnoosib ainult töötervishoiuarst. Muu hulgas tutvub arst ka töötaja töötingimustega.

- Mullu diagnoositi kutsehaigus 87 inimesel ja tööst põhjustatud haigus 167 inimesel.

Allikas: Silja Soon, tööinspektsiooni töötervishoiu spetsialist; Meeli Miidla-Vanatalu, tööinspektsiooni jurist