Üksikasjad

Avaldatud: 09 märts 2016

• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS
• Tööinspektsioon

Tööinspektsioon tutvustas kolmapäeval ülevaadet 2015. aasta töökeskkonnast. Eelmisel aastal töötas 640 900 inimest, töötuse määr oli 6,2% ning juhtus 4774 tööõnnetust, millest 16 lõppes töötaja surmaga.

Raport 2015. aasta kohta toob esile, et Eesti tööturg oli aktiivne. Tööl oli 16 000 inimest rohkem kui aasta varem. Aastaga loodi juurde 1919 ettevõtet, kus töötab vähemalt üks inimene.

Tööinspektsioon kontrollis tööohutuse, -tervishoiu ja –suhete olukorda 3838 ettevõttes. Tööohutuse ja –tervishoiu alaseid rikkumisi tuvastati 17 611 ning töölepingu seaduse rikkumisi 1761. Töötajad ja tööandjad esitasid töövaidluskomisjonile 2691 avaldust.

Tööinspektsiooni peadirektori Maret Maripuu sõnul on aastatega töökeskkond Eestis paranenud, ent arenguruumi on piisavalt. „Tööelu on muutunud mitmekesiseks. Inimesed teevad tööelu jooksul mitu karjääri, omandavad uue elukutse, loovad oma ettevõte. See mõjutab oluliselt töösuhteid ja esitab uusi väljakutseid tööelu reguleerivale seadusandlusele,“ ütles ta.

Eelmisel aastal juhtus 4774 tööõnnetust, neist 3800 kerget, 958 rasket ning 16 neist lõppes töötaja surmaga. Seaduse kohaselt loetakse tööõnnetuseks õnnetus, mis juhtub töölepingu alusel või teenistussuhte raames töötava inimesega. Maripuu sõnul jääb tööõnnetuste tõttu aastas tegemata umbes miljon tundi tööd. „Mitmeid õnnetusi oleks aga saanud vältida, kui tööandjad ja töötajad oleksid ohutusele rohkem tähelepanu pööranud. Oluline on osata näha ja hinnata riske ning neid maandada nii, et inimesed oleksid terved ja saaksid keskenduda oma tööle,“ lisas ta.

Tööinspektsiooni koostatud 2015. aasta töökeskkonna ülevaatega saab tutvuda siin: http://bit.ly/TIraport

Üksikasjad

Avaldatud: 04 märts 2016

• Postimees
• VÕRDSE KOHTLEMISE SEADUS

Raivo Salumäe, jurist

Üks tont käib jätkuvalt mööda Euroopat. See kummitus on põhiliselt end seadnud sisse ülikoolides ja ministeeriumides ning püüdnud ühiskonnas teatud mentaalset tendentsi tekitada, kirjutab jurist Raivo Salumäe.

Seoses Praxise analüütiku Kristi Anniste mastaapse artikliga kirjutas ajakirjanik Marti Aavik 4.02. Postimehes nn fem-religioonist ja psühholoog Avo-Rein Tereping 7.02. Postimehes suguhormoonidel põhinevatest poiste ja tüdrukute bioloogilisest erinevusest. Kahjuks sellele vastatud ei ole. Teema kerkib aeg-ajalt taas üles ja 9.02. võttis kasvatusteadlane Tiiu Kuurme üles sedapuhku võrdõiguslikkuse koolis, kusjuures 17.02. ilmunud Eesti Päevalehest selgus, et juba aasta tehakse isiklike sidemete kaudu neljas koolis soorollide tõrjet. 19.02. Postimees avaldas taas Kuurme pika kirjutise, mis esitas õpilastesse sisendatud ühiskonnas levitatavaid kliðeesid. Lõpus avaldas ta soovi sooküsimuste aruteluks.

Teematõstatused langevad kokku sooneutraalse kooseluseaduse üle peetava võitlusega. Vajalik on avada palgalõhe ja sooneutraalsuse käsitluste taga peituv sügavam ja laiem ühiskondlik paine, nn võrdõigusluse probleem.

Euroopa võrdsustamispaine juuri võib näha inimhingede võrdseks pidamises kristluses, kuid ka selleks pidid olema mingid eeldused. 18.-19. sajandil hakati individualistliku liberalismi mõjul taotlema üksikisiku poliitilist subjektsust ja selle võrdsust, mis seati seisuse ja kogukonna esinduse asemele. Sõnastati poliitilised kodanikuõigused. Sotsialistid lisasid sellele sotsiaalsed inimõigused – ühiskondlikult tagatud teatud sotsiaalsed hüved.

Kuigi looduses võrdsust ei eksisteeri, nõutakse kaasajal võrdse kohtlemisena ka erineva eristamise lõpetamist, mis sarnaneb hullumeelsusega. Kuigi demokraatia toimib halvasti, on formaalsete poliitiliste õiguste võrdsus reaalselt siiski võimalik. Hulluks läheb asi siis, kui erinevaid inimesi hakatakse ühtmoodi kohtlema ning üritatakse neid tegelikult ühesuguseks muuta.

Mida mõista võrdõiguslikkuse all?

Soolise võrdõiguslikkuse seadus peab selleks võrdset kohtlemist, mida määratletakse diskrimineerimise puudumisena. Võrdse kohtlemise seaduse järgi ei ole tegemist ühesuguse kohtlemise nõudega, vaid tingimusega mitte kohelda isikut samalaadses olukorras teistest halvemini, samuti mitte ahistada. Isikute, olude ja olukordade ebavõrdsuse tõttu on ebavõrdsus ja ka erinev kohtlemine mitte üksnes mõistlik, vaid vältimatu. Seega saab võrdõiguslikkuseks pidada peamiselt põhiseaduses esitatud kõigi ja igaühe õigusi ja vabadusi ning kõigi võrdsust seaduse ees. Seoses viimasega on märgitud ka diskrimineerimise keeldu.

Otseselt märgib põhiseadus üksnes abikaasade võrdõiguslikkust seoses lastega. Eeltoodu põhjal ei saa sooneutraalsuse taotlust pidada õiguspäraseks. Probleem on selles, et tegelikult püütakse ebavõrdsuse allikaks olevat erinevust ja sealhulgas soolist erinevust kaotada. See on võrdõiguslus, mitte võrdõiguslikkus. Võrdse kohtlemise seaduse järgi on tegu õigusvastase diskrimineerimisega.

Sama vana kui indiviidi poliitilised õigused, on ka püüd naissoo võrdsustamiseks meessooga. Nii sugude bioloogiliste erinevuste ignoreerimine ja taunimine ning sootu võrdne kohtlemine, mida nimetatakse sooneutraalsuseks, on siiski suhteliselt hiline nähtus. Tüdrukuid sunnitakse tegema poistele omaseid asju ja vastupidi ka siis, kuid see neile ei sobi, kui nad seda ei soovi.

Bioloogiliselt-hormonaalselt on naised suunatud indiviidile, suhtlemisele ja hoidmisele ning mehed ühiskonnale kui tervikule, selle korraldusele ja ehitamisele, mis ei tähenda vastavalt ühiskonna või indiviidi mitteväärtustamist. Need erinevad suunatused on ka ühiskonna aluseks ehk ühiskonnas on tarvis mõlemat ja see on võimalik just naissoo ja meessoo kaudu.

Meeste ja naiste seas esineb siiski vastassoolisi kaldeid, mis ei vähenda kahe erineva printsiibi koosmõju fundamentaalsust. Selle loomuliku suunatuse vastasus ei tundu mõistlik. Taas tuleb teha vahet üldisel erinevusel ja konkreetse isiku omadustel. Üldised soorollid ei peaks kedagi isiklikult ahistama, kuid need on ühiskondlikult vajalikud, sh sugupoolte vastastikune atraktiivsus.

Kooseluseadus

Eestis on viimastel aastatel kütnud kirgi peamiselt kooseluseaduse menetlemine, mille puhul sotsiaaldemokraadid Heljo Pikhofi suu läbi peavad kõige olulisemaks just sooneutraalsust. Tegemist olla retooriliselt n-ö euroopaliku väärtuse (tegelikult vaid edutud katsed Rootsis) ja vastava ideoloogilise hoiaku kujundamise katsega. Samas on sooneutraalse kooselu instituut mujal harvaesinev.

Eelnõu läbisurujad väldivad dialoogi, väites tegu olevat inimõiguse formaalse vormistusega. Jättes kõrvale eelnõu menetlemise väga halva praktika ja selle läbisurumisest tingitud ühiskondliku pingeolukorra, on vaja olla kriitiline seoses soolisuse tasalülitamise mõjuga perekonnale ja ühiskonnale laiemalt, eriti Eesti suurimaks probleemiks oleva demograafilise kriisi taustal.

Samasooliste paaride tavapärase tsiviilpartnerluse asemel kavandatud üldine sooneutraalse kooselu instituut marginaliseerib ideoloogiliselt-hoiakuliselt niigi nõrgenenud abielu. Vabaabielus või mitteabielulises kooselus elajatele saab kohaldada vajalikus ulatuses üldisi regulatsioone ka ilma taotletava sooneutraalse abieluta. Kõige halvem on perekonna ja ühiskonna aluseks olevate soorollide õõnestamine. Nagu ühiskond vajab eraldi naiselikku indiviidile suunatust ja mehelikku ühiskonnale suunatust, nii vajab ka laps ema ja isa.

Viimasel ajal on Eesti Päevalehes korduvalt käsitletud soostereotüüpe koolides. Need hoiakud ei ole tekkinud pahatahtlikult, vaid lähtuvad naiste ja meeste eelpool osundatud erinevast loomusest. Ühtlasi on soolised stereotüübid vältimatud.

Kahtlemata on oluline, et iga õpilane saaks ennast arendada vastavalt oma kalduvustele ja vajalik on kaaluda soostereotüüpide erinevate aspektide põhjendatust, kuid sooneutraalsuse ideoloogia kahjustab ühiskonda. Selle asemel on vajalik küsida, kas ei ole ühiskonnas ilma erilise poliitikata juba liiale mindud. On teada, et poistele on vaja meesõpetajaid – siinkohal avaldub eriline sooline diskrimineerimine, mille suhtes pole midagi olulist ette võetud. Tehtud on hoopis ettepanek koostada poistele ja tüdrukutele gümnaasiumisse vastuvõtmisel eraldi pingeread, mis õpetamist ei paranda.

Eelpool selgitatult on sooline eristamine hea, kuid vajalik on analüüsida selle konkreetset sisu ja mõistlikkust. Samas võrdõiguslikkuse paine ei talu soolist eristamist, mille sisuks on soorollid.

Palgalõhe

Palgalõhe käsitlus on otseselt seotud sugude võrdsuse teemaga. Kuigi selle põhjuseid ei ole välja toodud, on viimasel ajal tunnistatud, et tegu ei ole tööalase diskrimineerimisega. Ometi peetakse probleemiks, et keskmiselt saavad naised vähem palka ja nõutakse kunstlikult nende palga tõstmist. Kadunud ei ole väited, justkui eelistab tööandja meestöötajat, kuigi see on talle kahjulik.

Tööturul toimivad turuseadused, mitte hoiakud. Ühtlasi on väär arvata, et kui tüdrukud on kohusetundlikumad ja omandavad hästi teadmisi, kuid on nõrgemad arutelu osas, siis peaks teadmiste omandamisel põhinev kõrgharidus olema automaatselt kõrgema sissetuleku aluseks.

Samuti tuleb analüüsida soolisi erisusi ettevõtjatena. Eriti tuleb aga arvestada, et naised on emadena oma bioloogilise suunitluse tõttu suunatud rohkem lastele. Lisaks ei pea nad sageli kõrget palka nii oluliseks, kui neil on ka abikaasad. Lõpuks võimendab palgalõhet Eesti naiste kõrge tööhõive ja töötamine täiskohaga.

Lääne-Euroopas üldiselt ei ole rohkem võrdõiguslust, kuid on vastavalt võimalustele paremini rahastatud sotsiaalsüsteem, mis loob häid võimalusi ka vähem võimekatele või ebasoodsamas olukorras olijatele. See võimaldab kaasajal lastega naistel soovi korral tööle rohkem pühenduda nii, et peatselt pärast sündi lastehoidu pandavad lapsed ei sea neid tööturul võrreldes meestega halvemasse olukorda (tegelikult tehakse siiski rohkem osaajaga palgatööd).

Samas on Eesti pered rohkem lapsekesksemad. See on ka mõistlik seletus PISA testi headele tulemustele põhikoolis (gümnaasiumi osas see mõju kaob), vaatamata koolisüsteemi sügavale kriisile. Oluline on eestlaste kodu tähtsus ja sellest tulenev vaimne tugevus. Seda tuleb pidada aga Eesti tugevuseks, mitte nõrkuseks. Eesti suurema palgalõhe põhjus on arvatavasti just naiste lastele ja kodule suunatus ja lisaks sobivate töövõimaluste puudumine.

Soorollid

Väidetakse, et soorollid ahistavad nii naisi kui ka mehi. Põhiliselt räägitakse siiski naistest. Avalikult on selle kohta sõna võtnud ideoloogid. Kindlasti on naisi, kes ei soovi lapsi või kellel ei ole laste eest hoolitsemisel vajalikku tuge, soovivad karjääri teha või ei tunne end soorollis hästi muul põhjusel. Samas tuleb eristada soorolli ahistavust ja laste kõrvalt töötamist, selle võimalust, aga ka vastuolulisust. Sobivates tingimustes on naised siiski võimelised ühtaegu tegelema nii lastega kui ka töötama ja tegema karjääri.

Aju-uuringud kinnitavad, et erinevalt meestest on naistele ühelt asjalt teisele ümberlülitumine omane. Puuduvad aga tingimused. Seades esiplaanile töö ja olles lõhestatud olukorras, kaotavad naised olulise osa sellest energiast, mida annavad neile lapsed, kodu ja abielu. Bioloogilisi soorolle tuleb seega hinnata positiivselt, sest need teenivad kodu ja perekonda, aga ka ühiskonda ning üldiselt sobivad nii meestele kui ka naistele.

Oluline on tuua esile, et probleemiks ei ole mitte soorollid, vaid n-ö soolise diskrimineerimise religioon ning emaks olemise ja laste eest hoolitsemise mittearvestamine ühiskonnas. Seda tuleb arvestada hariduse edendamisel.

Eraldi probleemiks on üksikemade toimetulek. Laste eest hoolitsemist tuleb vajaduspõhiselt rohkem toetada. Sooneutraalsus on seevastu taunitav ilmselt ka naiste poolt ja selle juurutamine ühiskonnavastane. Eestlaste perekesksust ning seejuures emade ja isade omal moel lastega tegelemine on Eesti tugevus, millele tuleb panustada. Muuhulgas tuleks kaaluda tööandjatele täistööajaga tööl käivate kuni 12-aastaste lastega emade töötundide mingis osas hüvitamist, et naistel oleks kergem lastele ja kodule panustada ning nad oleksid tööturul konkurentsivõimelisemad.

Üksikasjad

Avaldatud: 09 märts 2016

• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS
• Postimees

Kerli Kivistu, reporter

Kümne aastaga on registreeritud tööõnnetuste arv pidevalt suurenenud ja mullu kasvas see seitse protsenti. Tööinspektsiooni väitel oleks mõningatel juhtudel võimalik ära hoida neid töötajate õigeaegse tervisekontrolli suunamisega.

Tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu nentis, et nii mitmelgi puhul oleks saanud fataalse tagajärje ära hoida, kui tööohutuse ja töötajate juhendamisele oleks rohkem tähelepanu pööratud. Tema sõnul võivad oskamatus, aga ka rutiinne töö ning aastatega kujunenud valed harjumused võivad ühe hetkega saatuslikuks saada.

Tööinspektsioonile anti teada oluliselt rohkem raskesti ja surmaga lõppenud õnnetustest töökohtadel. Oluline on teadvustada, et kaitset tööõnnetuse korral pakub vaid tööleping. «Eelmisel aastal olime tunnistajaks mitmele juhtumile, kus töötaja suri äkitselt terviserikke tagajärjel,» lausus Maripuu. Ta sõnas, et need juhtumid ei kvalifitseerunud töösurmadeks, kuigi mõningatel juhtudel oleks olnud võimalik neid ära hoida töötajate õigeaegse tervisekontrolli suunamisega.

Samuti selgus, et 35 protsenti kõigist tööõnnetustest juhtub töötajatega, kes on tööl olnud alla aasta. Need on nii noored, vastselt tööelu alustanud inimesed kui ka need, kes on vahetanud töökohta ja töövõtted uuel kohal pole veel selgeks saanud. Eesti ettevõtetes on kõige sagedamini probleeme töötajate valimise ja määramisega. Kõik need kolm tegevust on aga määrava tähtsusega, et ettevõtetes ei toimuks tööõnnetusi või töötaja ei kahjustaks oma tervist.

Tööohutus ja töötervishoiu kontroll viidi läbi 3836 ettevõttes. Erinenevaid rikkumisi tuvastati järelevalve käigus 17 611 korral ning 91 protsenti kontrollitud ettevõtetes. See on oluliselt rohkem kui aasta varem. Lisaks külastuste mahule on kasvanud ka töö kvaliteet – tööandjate tähelepanu juhitakse rohkematele probleemkohtadele. Töö tulemuslikkust näitab ka see, et inspektorite ettekirjutused täidetakse reeglina viie päeva jooksul.

2015. aastal teatati Tööinspektsioonile 4774 tööõnnetusest, millest 3800 juhul said töötajad kerge kehavigastuse, 958 juhul raske kehavigastuse ning 16 tööõnnetust lõppes töötaja surmaga. Võrreldes 2014. aastaga kasvas registreeritud tööõnnetuste arv 130 juhtumi võrra, kuid tööinspektsioonile teeb muret, et kergeid ja raskeid kehavigastusi põhjustanud tööõnnetuste arv kasvas pea samapalju.

Samuti registreeriti mullu 79,4 protsenti tööõnnetustest kergete tööõnnetustena. Raskete tööõnnetuste arv kasvas aastaga seitse protsenti. Varasema perioodiga võrdluses, mil rasked tööõnnetused suurenesid 15 protsenti, on tegemist väikese positiivse arenguga, mida osaliselt tänu suurenenud järelevalve mahule ja kvaliteedi tõusule.

Surmaga lõppenud tööõnnetused jäid 2014. aastaga võrreldes samale tasemele. Eestis registreeriti 16 töötaja surmaga lõppenud juhtumit, mis kvalifitseerusid tööõnnetusteks. Töösurmadeks ei kvalifitseerita juhtumeid, kus töötaja sureb töökohal äkiliselt terviserikke tagajärjel. Samas oleks töötaja surmani viinud juhtumit mõnel puhul olnud võimalik ära hoida töötaja õigeaegse tervisekontrolli suunamisega.

Tööõnnetuste registreerimine

Enim tööõnnetusi registreeriti Tallinnas, Harjumaal, Tartumaal. Maakondade lõikes on registreeritud tööõnnetuste arv kasvanud seitsmes maakonnas ja vähenenud kaheksas maakonnas. Võrrelduna eelmise aastaga on suurenenud tööõnnetuste arv Lääne-Viru, Järva ja Hiiu maakondades.

1000 töötaja kohta võib suurima tööõnnetuste arvuga maakonnaks pidada jätkuvalt Lääne-Virumaad. Seal võib ühe tegurina nimetada asjaolu, et Lääne-Virumaal paiknevad suured toiduaine- ja puidutööstused, kus paraku toimubki rohkem tööõnnetusi.

Eesti töötajatega juhtus väljaspool Eesti Vabariiki tööõnnetusi pea sama palju kui aasta varasemalt. Tööõnnetuse tõttu ei hukkunud väljaspool riiki ükski Eestist pärit töötaja. Enim satuvad tööõnnetustesse Eesti ehitajad Soomes. Hüppeliselt on kasvanud registreeritud tööõnnetuste arv Eestist pärit töötajatega Hispaanias ning peamiseks põhjuseks on registreeritud tööõnnetused kaitseväelastega NATO suurõppuse käigus.

2015. aasta on enim tööõnnetusi põhjustanud kontrolli kaotamine masinate, tööriistade, transpordivahendite või loomade üle, 26 protsenti kõikidest tööõnnetustest on registreeritud just sellistel põhjustel. Teisel kohal on libisemise, komistamise ja kukkumisega seotud tööõnnetused, seda tüüpi õnnetused moodustavad täpsemalt 21 protsenti kogu tööõnnetuste üldarvust ning rasketest tööõnnetustest moodustuvad sellised juhtumid lausa kolmandiku.

Võrreldes eelmise aastaga on vähenenud selliste õnnetuste osakaal, kus töötaja ise sisuliselt tegeleb küll oma tööprotsessiga ning midagi valesti ei teegi, kuid näiteks tähelepanu hajumise tõttu libastub tööpinnal või toetub mõne ebastabiilselt paigutatud eseme vastu, mis töötajale peale kukub.

Üksikasjad

Avaldatud: 04 märts 2016

• Postimees

Kadri Hansalu, majandusajakirjanik

Õiguskantsler Ülle Madise rääkis tänasel Postimehe ja advokaadibüroo Tark Grute Sutkiene majanduskonverentsil «Generatsioon Z», et tehnoloogia areng suurendab kihistumist, mis tulevikus tähendab tõenäoliselt, et riikidel tuleb vähemvõimekatele maksma hakata kodanikupalga sarnast toetust.

«Töö ja sissetulek koondub üha väiksema kihi kätte. See tekitab hulganisti probleeme. Andekatel ja kiiresti kohanevatel inimestel on väga palju teha, aga teistel pole midagi,» selgitas Madise.

Ta kirjeldas, et kui veel mõned aastad tagasi pidas ta kodanikupalga ideed täiesti utoopiliseks, kuna ükski arvutus ei tõestanud selle majanduslikku tasuvust, siis tänaseks on ta hakanud mõtlema teistmoodi. «Kodanikupalk on mõistena eksitav, aga tagada minimaalset väärikas sissetulek, mida tagatakse tegelikult juba praegu, aga ebaproportsionaalselt suure bürokraatia tulemusena, on mõistlik ja see tuleb. Ka Eestis. Selle suurus sõltub sellest, millal see tuleb,» kirjeldas Madise.

Lisaks tõi ta oma ettekandes «21. sajandi töö» välja, et koos töösuhete arenguga peaks uuendama ka tööõigust, sest see on vanadele töösuhetele üles ehitatud. «Kui kaugtööd tegev inimene kodus vaiba taga komistab, siis täna tööandja maksab,» ütles ta.

MAJANDUS->ÄRIUUDISED