Üksikasjad

Avaldatud: 29 april 2015

• Maaleht
• VÄLJATEENITUD AASTATE PENSIONIDE SEADUS

Kuna aastaks 2040 on pea pool Eesti rahvastikust ja ka tööealistest üle 50-aastased, on viimane aeg mõelda sotsiaalpoliitikas aktiivsena vananemise teemale.

Euroopa riikide seas on vanemaealiste tööhõive ja ühiskondliku aktiivsuse esiotsas Rootsi, Taani ja Holland, Eesti asub 12. kohal, vahendas ERR Uudised "Aktuaalset kaamerat".

Eesti probleemiks on vanemaealiste madal osalus ühiskondlikus elus. Suurim väljakutse aga inimeste tervena elatud aastate pikendamine ja sarnaselt teiste Euroopa riikidega ealise diskrimineerimise vastu võitlemine, arvab Sheffieldi ülikooli professor Alan Walker.

"65-aastaseid Eesti naisi ootab ees veel kaks tervena elatud aastat, aga kõigest teisel pool Läänemerd saavad sama vanad Taani naised tervena elatud elu nautida veel 14 aastat. Kaks aastat ja 14 aastat. Väljakutse kogu Euroopale ja ka teie valitsusele on see, kuidas tõsta eluiga ja tervena elatud eluiga meestel ja naistel Eestis nii, et see jõuaks teistele Euroopa riikidele järele," lausus Sheffieldi ülikooli sotsiaalpoliitika professor Alan Walker.

Üksikasjad

Avaldatud: 28 april 2015

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Ärileht

Liina Valdre
ärileht.ee

Eestis on tööandja kulutused tööjõule Euroopa Liidu keskmisest oluliselt väiksemad, kuid nende kasv on viimastel aastatel olnud ELi keskmisest kiirem.

Tööjõukulude suurus ja komponentide osatähtsus on liikmesriigiti väga erinev, selgub statistikaameti blogist.

Eurostati andmetel oli 2014. aastal 10 ja enama töötajaga ettevõtetes (välja arvatud põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusala) keskmine tööjõukulu Euroopa Liidus 24,6 eurot ja euroalal 29,2 eurot tunnis.

Tööjõukulud tunnis olid kõige kõrgemad Taanis (40,3 eurot) ning kõige madalamad Bulgaarias (3,8 eurot). Eestis oli vastav näitaja 9,8 eurot tunnis, mis on EL keskmisest 2,5 korda väiksem. Lähiriikide võrdluses olid Eesti tööandja kulutused tööjõule tunnis 1,5 korda suuremad kui Lätis ja Leedus, kuid kolm korda väiksemad kui Soomes.

Aastatel 2004–2008 kasvasid Eesti tööandjate kulutused töötajatele tunnis EL keskmisest kiiremini (näiteks 2007. aastal kasvasid tööjõukulud tunnis eelmise aastaga võrreldes ligi 20 protsenti), siis järgnes paariaastane langusperiood.

Alates 2011. aastast on tööjõukulud näidanud taas kiiret kasvu. 2014. aastal võrreldes eelmise aastaga oli Eesti tööjõukulude kasv tunnis euroala kiireim ja ulatus 6,6 protsendini.

Millest tööjõukulud koosnevad?

Tööjõukulu on kogu kulu, mida tööandja teeb töötajale ning mis jaguneb otsesteks ja kaudseteks kuludeks.

Eestis tööjõukuludest moodustavad otsesed kulud 73,3 protsenti ja kaudsed kulud 26,7 protsenti.

Eesti otsesed kulud jagunevad:

- tasu tegelikult töötatud aja eest (otsene töötasu, lisatasud ja toetused) – 66% kogu kuludest;
- tasu mittetöötatud aja eest (tasud puhkuse, riigipühade ja muude vabade päevade eest) – 6,6 protsenti kogu kuludest;
-mitterahaline (loonus-) tasu (tasu tootena või teenusena, ametiautod, tööandja eluruumid jne) – 0,7 protsenti kogu kuludest.

Eesti kaudsed (mittepalgalised) kulud jagunevad:

- kohustuslikud, leppekohased ja vabatahtlikud sotsiaalkindlustusmaksed – 25,2 protsenti kogu kuludest;
- hüvitised ja sotsiaaltoetused – 0,6 protsenti kogu kuludest;
- tööalase koolituse kulud – 0,6 protsent kogu kuludest;
- tööjõu värbamise ja tööriietuse kulud – 0,4 protsenti kogu kuludest.

Euroopa Liidu liikmesriikides erineb kaudsete kulude osatähtsus märkimisväärselt. Kõige suurema osa kaudsetest kuludest moodustavad Euroopa Liidu liikmesriikides (välja arvatud Taani) riiklikud sotsiaalkindlustusmaksed, mis moodustavad ELis keskmiselt 17 protsenti kogu tööjõukuludest (Eestis vastavalt 25 protsenti).

Eurostati metoodika kohaselt kaudsed kulud = tööandjate sotsiaalkindlustusmaksed + tööalase koolituse kulud + tööjõu värbamise ja tööriietuse kulud + muud tööandja makstavad tasud – tööandjale makstavad toetused.

Ettevõtlussektoris maksid Eesti tööandjad 2014. aastal brutotöötasu 100 euro pealt täiendavalt 36 eurot kaudseid kulusid. Eestis olid kaudsed kulud Euroopa Liidu keskmisest (32 eurot) kõrgemad.

Kõige kõrgemaid kaudseid kulusid maksti 100 euro pealt Prantsusmaal (49 eurot) ja Rootsis (47 eurot) ning kõige madalamaid Maltas (9 eurot). Peamised kaudsete kulude komponendid EL-s on tööandja (kohustuslikud) sotsiaalkindlustusmaksed, kulutused töötaja pensioniskeemidele ja haigushüvitistele.Eestis on tööandja kulutused tööjõule Euroopa Liidu keskmisest oluliselt väiksemad, kuid nende kasv on viimastel aastatel olnud ELi keskmisest kiirem.

Tööjõukulude suurus ja komponentide osatähtsus on liikmesriigiti väga erinev, selgub statistikaameti blogist.

Eurostati andmetel oli 2014. aastal 10 ja enama töötajaga ettevõtetes (välja arvatud põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusala) keskmine tööjõukulu Euroopa Liidus 24,6 eurot ja euroalal 29,2 eurot tunnis.

Tööjõukulud tunnis olid kõige kõrgemad Taanis (40,3 eurot) ning kõige madalamad Bulgaarias (3,8 eurot). Eestis oli vastav näitaja 9,8 eurot tunnis, mis on EL keskmisest 2,5 korda väiksem. Lähiriikide võrdluses olid Eesti tööandja kulutused tööjõule tunnis 1,5 korda suuremad kui Lätis ja Leedus, kuid kolm korda väiksemad kui Soomes.

Aastatel 2004–2008 kasvasid Eesti tööandjate kulutused töötajatele tunnis EL keskmisest kiiremini (näiteks 2007. aastal kasvasid tööjõukulud tunnis eelmise aastaga võrreldes ligi 20 protsenti), siis järgnes paariaastane langusperiood.

Alates 2011. aastast on tööjõukulud näidanud taas kiiret kasvu. 2014. aastal võrreldes eelmise aastaga oli Eesti tööjõukulude kasv tunnis euroala kiireim ja ulatus 6,6 protsendini.

Millest tööjõukulud koosnevad?

Tööjõukulu on kogu kulu, mida tööandja teeb töötajale ning mis jaguneb otsesteks ja kaudseteks kuludeks.

Eestis tööjõukuludest moodustavad otsesed kulud 73,3 protsenti ja kaudsed kulud 26,7 protsenti.

Eesti otsesed kulud jagunevad:

- tasu tegelikult töötatud aja eest (otsene töötasu, lisatasud ja toetused) – 66% kogu kuludest;
- tasu mittetöötatud aja eest (tasud puhkuse, riigipühade ja muude vabade päevade eest) – 6,6 protsenti kogu kuludest;
-mitterahaline (loonus-) tasu (tasu tootena või teenusena, ametiautod, tööandja eluruumid jne) – 0,7 protsenti kogu kuludest.

Eesti kaudsed (mittepalgalised) kulud jagunevad:

- kohustuslikud, leppekohased ja vabatahtlikud sotsiaalkindlustusmaksed – 25,2 protsenti kogu kuludest;
- hüvitised ja sotsiaaltoetused – 0,6 protsenti kogu kuludest;
- tööalase koolituse kulud – 0,6 protsent kogu kuludest;
- tööjõu värbamise ja tööriietuse kulud – 0,4 protsenti kogu kuludest.

Euroopa Liidu liikmesriikides erineb kaudsete kulude osatähtsus märkimisväärselt. Kõige suurema osa kaudsetest kuludest moodustavad Euroopa Liidu liikmesriikides (välja arvatud Taani) riiklikud sotsiaalkindlustusmaksed, mis moodustavad ELis keskmiselt 17 protsenti kogu tööjõukuludest (Eestis vastavalt 25 protsenti).

Eurostati metoodika kohaselt kaudsed kulud = tööandjate sotsiaalkindlustusmaksed + tööalase koolituse kulud + tööjõu värbamise ja tööriietuse kulud + muud tööandja makstavad tasud – tööandjale makstavad toetused.

Ettevõtlussektoris maksid Eesti tööandjad 2014. aastal brutotöötasu 100 euro pealt täiendavalt 36 eurot kaudseid kulusid. Eestis olid kaudsed kulud Euroopa Liidu keskmisest (32 eurot) kõrgemad.

Kõige kõrgemaid kaudseid kulusid maksti 100 euro pealt Prantsusmaal (49 eurot) ja Rootsis (47 eurot) ning kõige madalamaid Maltas (9 eurot). Peamised kaudsete kulude komponendid EL-s on tööandja (kohustuslikud) sotsiaalkindlustusmaksed, kulutused töötaja pensioniskeemidele ja haigushüvitistele.

Üksikasjad

Avaldatud: 29 april 2015

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Ärileht

Euroopa Liidus on 20–29-aastaste noorte jaoks üks suuremaid probleeme tööturule sisenemine ja töötus, eriti madalama haridustaseme puhul. Eesti madalama haridusega noorte tööturupositsioon pole kuigi hea, aga olukord on Euroopa Liidu keskmisest parem, kirjutab statistikaameti peaanalüütik Siim Krusell ameti blogis.

Eestis oli 2014. aastal 20–29-aastaste madalama haridusega noorte tööhõive määr 57% ja töötuse määr 19%, seega üle poole selles vanuses madalama haridusega noortest oli endale töökoha leidnud.

Samas iga viies tööturul olev madalama haridusega noor alles otsis tööd, mida oli ligi kaks korda enam kui 20–29-aastaste noorte seas Eestis keskmiselt. Ligi kolmandik selles vanuses madalama haridusega noortest aga ei olnud tööturul aktiivsed. Seega võib väita, et madalama haridusega noorte tööturunäitajad ei ole kuigi head. Samas Eesti lähiriikides oli 20–29-aastaste madalama haridusega noorte töötuse määr oluliselt kõrgem – Soomes 24% ja Lätis ligi 26%.

Valdavas osas EL liikmesriikides kehtis madalama haridusega noorte puhul seaduspära – mida kõrgem tööhõive määr, seda madalam tööpuudus. See seaduspära kehtis ka Eestit lähiriikidega võrreldes – Eesti madalama haridusega 20–29-aastaste seas oli tööhõive määr kõrgem kui Soomes (42%) või Lätis (ligi 49%). Esmapilgul triviaalsena tunduv seos ei pruugi seda tingimata olla, kuna madalam hõive võib tähendada kõrgemate töötusnumbrite asemel hoopis seda, et riigis on selles vanuses õppivate noorte osatähtsus suurem.

Euroopa Liidu kontekstis olid Eesti 20–29-aastaste madalama haridusega noorte hõive ja tööpuuduse näitajad EL keskmisest oluliselt paremad.

Miks siis on Eesti madalama haridusega noored võrreldes enamiku EL riikidega paremas seisus? Põhjuseid on mitu. Eesti majandus on kriisist mõnevõrra kiiremini taastunud kui paljudes teistes riikides. Samuti on viimasel ajal süvenenud tööjõupuudus eelkõige madalama palgatasemega ametialadel, kus näiteks põhiharidus võimaldab hakkama saada ja nõutavaid tööülesandeid täita. Samuti saab Eesti puhul välja tuua selle, et ligi kümnendik madalama haridusega Eesti noortest on leidnud endale töökoha välismaal.

Üksikasjad

Avaldatud: 28 april 2015

• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS
• Ärileht

2014. aastal toimus Eestis 4635 tööõnnetust, millest 3725 juhul said töötajad kerge kehavigastuse, 894 juhul raske kehavigastuse, tööõnnetustes kaotas elu aga 16 inimest. Võrreldes 2013.a on registreeritud tööõnnetuste arv kasvanud 452 juhtumi võrra.

Maailmas juhtub aastas keskmiselt 313 miljonit tööõnnetust ja registreeritakse 160 miljonit kutsehaigust ning tööõnnetuste tõttu sureb aastas keskmiselt 2,3 miljonit inimest.

Tööinspektsiooni poolt läbi viidud uuringute põhjal selgub, et Eestis juhtuvad tööõnnetused eelkõige puuduliku töötajate väljaõppe ja juhendamise tõttu.

Tööinspektsiooni peadirektori Maret Maripuu sõnul on Tööinspektsiooni peamine eesmärk suurendada eelkõige töösuhteosapoolte töökeskkonnaalast teadlikkust ning valdkonna õigusaktide, infomaterjalide, koolituste ja konsultatsioonide kättesaadavust.

Vältimaks tööõnnetuste toimumist on tööandjatel äärmiselt oluline panustada töötajate juhendamisesse ja väljaõppesse ning töötajad peaksid väga tõsiselt suhtuma isikukaitsevahendite kasutamisesse ning järgima masinate ja seadmete käitlemisel ohutusjuhendeid.

„Tegelikult on enamus raskete tööõnnetuste põhjuseks samal tasapinnal libisemine või kukkumine. Selle tagajärjena on suur osa töötajaid sunnitud olema töölt eemal 1–3 kuud, diagnoosiks luumurd. Samas on tegu selliste õnnetustega, kus töökeskkonna parandamine ei nõua suuri kulutusi. Liig tihti on tööõnnetuse põhjuseks vedelema unustatud juhe või kast, kinnitamata põrandakate, maha kukkunud ese, kuivatamata jäetud põrand või tööks sobimatute jalatsite kandmine. Kõik need asjad nõuavad eelkõige hoolimist ja märkamist, mitte suurt rahakotti,“ kommenteeris Qvalitas Arstikeskuse peaarst dr Toomas Põld.

Samuti on töötajate tervise suur murekoht stress, mis on Euroopas sageduselt teine tööga seotud terviseprobleem. EU-OSHA korraldatud Euroopa arvamusuuringu põhjal pidasid üle poole töötajatest tööstressi oma töökohas tavaliseks. Kõige sagedamad tööstressi põhjused on töökohtade ümberkorraldamine või töökoha ebakindlus, pikad tööpäevad või liigne töökoormus ning kiusamine ja ahistamine töökohas. Sama küsitluse järgi arvavad ligikaudu 4 töötajat 10st, et nende töökohas ei tegeleta stressiga piisavalt. „Juhid ja töötajad peavad teadma psühhosotsiaalseid riske ja tööstressi varajasi ohumärke ning neile peab oskama kiiresti reageerida. Parku hetkel see nii ei ole, abi otsitakse tihti alles siis, kui probleem häirib juba väga tõsiselt igapäevast elu,“ lisas Põld.