Artiklid

POOLT

Priit Rohumaa,
VKG juhatuse esimees

Toetan mõtet väga tugevalt, inimeste tervis on löögi all ning rahapuuduse tõttu ei tohiks haigena tööle tulla.

Paljud inimesed, kellel on väikesed palgad, ei võta haiguspäevi välja. Meie majas on see olnud suur probleem. Ei lõpe hästi, kui rasket füüsilist tööd tegev inimene haigena tööl käib. Oleme ka ametiühingutega arutanud, et riik peaks ettevõtjale appi tulema. Ilmselt riik ei mõelnud seda omal ajal ikka väga läbi, kui inimesed esimestel päevadel hüvitiseta jättis.

Ent ametiühingute praegune soov, et esimestest päevadest maksaks tööandja, oleks küll hästi raske. Kui sul on suur firma, siis tööandja kulud on need, mida sa ka hästi kontrollid. See tähendab, et kui keegi tahab minna haiguslehele ja selle eest hüvitist saada, tuleb see ju osakonna kuludest. Nii võib ikka juhtuda, et inimesed ei julge minna seda küsima ja pole kindlad, kas ikka pääsevad koju või mitte.

Tegemist oleks pooliku variandiga. Kui ikkagi inimene on haige, siis tal peaks olema väga lihtne haiguslehele minna, mitte et peab tulema läbi rääkima.

VASTU

Külvi Peterson,
perearst

Omavastutus peaks ikka alles jääma, küll võiks lubada paariks päevaks haigusleheta koju jääda.

Väga sageli on nii, et arstiabi vaja ei lähegi. Näiteks paljud kõhuhädad lähevad päevaga iseenesest üle. Arst peaks olema ikkagi see, kes jälgib ja suunab inimese tervenemist. Praegu on talle liiga palju jäetud kontrollija funktsioon: kas inimene on ikka tõesti haige? Inimesi ennast justkui ei usaldata, näidakse arvavat, et nende seas on liiga palju kaabakaid, kes sinise esmaspäeva või jalgpallimängu ajaks endale arstitõendit tahavad.

Praegu pole enam väga probleemi ka selles, et inimesed kipuksid esimestel päevadel tingimata tööle. See võis olla nii rohkem haiguspäevade ärakaotamise alguses. Küll näen, et käiakse tõbisena tööl pikemaid perioode, sest ega need hüvitised ju ka edaspidi väga suured ole.

Seni kuni kehtib praegune kord, kus iga väiksema haigusega koju jäämise puhul tuleb välja kirjutada tõend, võiksid need paar hüvitiseta päevad jääda küll. Iseasi, et tööandjad võiksid mõista, et inimestel läheb teinekord vaja tervisepäevi, ja nende võtmise õigus võiks ka olla kuidagi reguleeritud.

Eesti Finantsektori Töötajate Liit (EFL) kutsub finantssektori tööandjate, eriti Eestis tegutsevate pankade, üles kooskõlastama lapsehoolduspuhkuselt naasvate töötajatega töösuhte lõpetamist finantssektori ametiühinguga.

Eesti finantssektori töötajate ametiühingu teatel on nad juhtinud korduvalt finantssektori tööandjate tähelepanu lapsehoolduspuhkuselt naasvate töötajate koondamise õigusvastasele ja rangelt ebaeetilisele praktikale Eestis.

Nii palub EFL kõigil Eesti finantssektori töötajatel teavitada ametiühingut viivitamatult lapsehoolduspuhkuselt naasvate töötajatega töösuhte lõpetamisest eesmärgiga selline praktika Eesti finantssektoris likvideerida.

«Ametiühingu viivitamatu teavitamine töötajate poolt on vajalik seetõttu, et vastava otsuse vaidlustamise tähtaeg on väga lühike – vaid 30 päeva,» märgib liit oma pöördumises.

Liit juhib tähelepanu seadusele, mille kohaselt on tööandja on kohustatud andma lapsehoolduspuhkuselt naasvale töötajale sama tööd, mida töötaja tegi enne puhkusele minekut ning töötaja ei pea selleks osalema ühelgi konkursil ega kusagile kandideerima.

Toimetaja: Siiri Liiva
reporter

Teele Tammeorg ,

Eesti Päevaleht

•• Danske Bank ei andnud pärast lapsehoolduspuhkust tööd tagasi naisele, keda oli varem mitu korda ametis edutanud.

•• Panga sõnutsi oli tegu arusaamatusega ja kompromissi järgi maksti töötajale 6000 eurot kahjuhüvitist.

•• Juhtumid, kus diskrimineeritakse lapse saanud naisi, jõuavad suhteliselt harva kohtu ette.

Pea kümne aasta eest läks noor naine – nimetagem teda selles loos Liisiks – tollasesse Sampo panka, praegusesse Danske Banki tööle telleriks. Asjad sujusid ja teda edutati teise osakonda vanemspetsialistiks. Ta töötas viis aastat ja läks siis planeeritud rasedus- ja sünnitus- ning seejärel lapsehoolduspuhkusele. Liisile oli ka kohe selge, et kolm aastat ta töölt eemal ei ole. „Teadsin, et ühe palgaga me hakkama ei saa, ja teatasin, et tulen tööle tagasi kohe, kui emapalk lõpeb,” ütleb Liis.

Umbes kolm kuud enne tööle naasmist helistas Liis oma ülemusele ja kinnitas, et soovib 2014. aasta veebruaris tagasi tulla. Juht ei osanud Liisi meenutust mööda esialgu midagi kosta, lubas asja uurida ja uuesti ühendust võtta. Seda ta siiski ei teinud ja Liis võttis talle ise uue kõne. „Vastus oli, et siin osakonnas sulle enam kohta ei ole, võta ühendust personaliosakonnaga, ” sõnab Liis.

Artikkel jätkub ...

Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.

Postimehe lugeja sõnul jääb igal aastal ilma tööta u 400 naist, kes sooviskid pärast emaks saamist tööle naasta. Tema oli üks neist. Postimees avaldab ühe ema loo.

Töötasin ühe Soome pereettevõtte tütarfirmas Harjumaal. Aprilli alguses kavatsesin pärast kahte järjestikust lapsehoolduspuhkust tööle naasta, kuid esimesel tööpäeval sain ilma igasuguse ettehoiatamiseta koondamisteate. Põhjuseks toodi ettevõtte majanduslik olukord, mille tõttu minu ametikoht kaotati ning tööülesanded jagati teiste töötajate vahel. Samas firma kodulehe andmetel on inimesel, kes minu asemele võeti, endiselt sama ametinimetus. Minu noorem laps oli ajal, kui koondamisteate sain, 2,5 aastane, seega oleks tööandja kahe töötaja võrdluses pidanud eelistama mind ning koondama minu asendaja.

Kõikjal räägitakse, et väikeste lastega emade õigused on seadusega kaitstud, kuid mina olen oma kogemuste põhjal usu sellesse kaotanud. Ma ei oleks kunagi arvanud, et tööandjal on lapsehoolduspuhkuselt naasjast, ettevõtte jaoks üleliigseks muutunud töötajast, nii lihtne vabaneda. Julgen arvata, et kui naised teaksid, kui suur oht on neil pärast lastega kodus olemist oma töö kaotada, alandaks see Eesti niigi negatiivset iivet veelgi.

Olen konsulteerinud juristiga. Seadused on koostatud nõnda, et isegi töövaidluskomisjonis võites ei saavuta ma sisuliselt midagi. Tööle tagasi ei ennistata (st tunnistatakse, et koondamine oli ebaseaduslik, aga tööd tagasi ei anta), enamasti määratakse ebaseadusliku koondamise eest hüvitiseks kolme kuu töötasu, kuid tagasi peab maksma nii koondamishüvitise kui tavaliselt ka etteteatamisajata koondamise hüvitise. Niisiis tuleb tööandja ebaseaduslikust töö ülesütlemisest välja praktiliselt ilma karistuseta.

Esitasin avalduse töövaidluskomisjonile, istung toimub juunis. Samuti olen esitanud päringu võrdõiguslikkuse volinikule arvamuse saamiseks diskrimineerimise toimumise kohta, vastust ei ole veel saanud. Muide, volinikul on õigus keelduda oma arvamuse andmisest, kui samal alusel on algatatud vaidlus töövaidluskomisjonis. Minu meelest on see ehe näide sellest, kuidas Eestis püütakse igati takistada töötajaid oma õiguste eest võitlemisel.

Hinnanguliselt jääb Eestis 400 noort ema oma tööst pärast lapsehoolduspuhkuselt naasmist ilma. Praegused seadused ei suuda naistele garanteerida endist tööd, seega peab kohe lapsi planeerides arvestama töötuks jäämise võimalusega. Olukord, kus naised peavad laste ning töö vahel valima, on ebanormaalne.

Toimetaja: PM Tarbija

Töötuse määr oli 2015. aasta I kvartalis 6,6% ja tööhõive määr 63,3%, teatasStatistikaamet. Tööjõus osalemise määr oli eelnevate aastate I kvartalitega võrreldes viimase 15 aasta kõrgeim - arengud töötuse ja hõive osas olnud positiivsed, seda sõltumata soost, vanusest ja rahvusest.

Töötuse määr kasvas 2015. aasta I kvartalis eelmise kvartaliga võrreldes 0,3 protsendipunkti. Seega ei olnud kasv kuigi märkimisväärne ja paljuski seletatav sesoonse mõjuga – talvekuudel on mitmel tegevusalal vaja mõnevõrra vähem tööjõudu. Seevastu 2014. aasta I kvartaliga võrreldes vähenes tänavu I kvartalis tööpuudus oluliselt – töötute hinnanguline arv vähenes 57 000-st 44 000-ni ning töötuse määr 8,5%-st 6,6%-ni.

Samas suurusjärgus töötuse määra langusega tõusis 15–74-aastaste tööhõive määr – 2014. aasta I kvartali 61,1%-st 2015. aasta I kvartali 63,3%-ni. Hinnanguliselt oli 2015. aasta I kvartalis 623 000 hõivatut. Talvekuudel on hõivele veelgi suurem mõju kui töötusele – kuigi eelmise aasta I kvartaliga võrreldes oli 2015. aasta I kvartalis hõivatute arv suurem, siis 2014. aasta ülejäänud kvartalitega võrreldes väiksem.

Viimaseid aastaid on iseloomustanud tööturul aktiivsete inimeste arvu kahanemine, mis on tingitud eelkõige rahvastiku vähenemisest ja väikesearvuliste sünnikohortide tööikka jõudmisest. Siiski oli majanduslikult aktiivsete inimeste arv 2015. aasta I kvartalis veidi suurem kui eelmise aasta samas kvartalis ning 15–74-aastaste tööjõus osalemise määr tõusis 67,8%-ni. Suurima panuse tööjõus osalemise määra tõusu andis mitteaktiivsete inimeste arvu vähenemine 12 500 võrra 2014. aasta I kvartaliga võrreldes.

Eelnevate aastate I kvartalitega võrreldes oli 2015. aasta I kvartalis tööjõus osalemise määr ehk tööjõu osatähtsus 15–74-aastases rahvastikus viimase 15 aasta kõrgeim. Tööeas rahvastiku suurenevat majanduslikku aktiivsust on viimastel aastatel oluliselt mõjutanud vanemaealiste (50–74-aastased) suurem osalus tööturul ning koolid lõpetanud ja tööturule suundunud suuremaarvulisem laulva revolutsiooni põlvkond.

Seega kui võtta võrdlusaluseks eelmise aasta sama kvartal, on arengud töötuse ja hõive osas olnud positiivsed, seda sõltumata soost, vanusest ja rahvusest.

I kvartalis oli meeste tööhõive määr 67% ja naistel 60%. Naiste tööhõive määr tõusis võrreldes 2014. aasta I kvartaliga pisut enam kui meestel. Tavapäraselt on meeste ja naiste hõivelõhe varieerunud 5–10 protsendipunkti. Erandiks oli 2010. aasta esimesed kuud, mil naiste hõivemäär ületas meeste oma ning meeste töötuse määr ületas naiste oma üle 10 protsendipunkti. Järgnevatel aastatel on meeste ja naiste vaheline töötuslõhe I kvartalis olnud suurusjärgus kaks protsendipunkti. Erandiks polnud ka 2015. aasta I kvartal, kui meeste töötuse määr oli 7,6% ja naistel 5,6%.

Vanuserühmiti oli I kvartalis madalaim hõive ja kõrgeim töötuse määr 15–24-aastastel noortel. Võrreldes eelmise aasta I kvartaliga noorte töötuse määr vähenes ja oli 2015. aasta I kvartalis 13,8%. Noorte madalaima hõivemäära puhul tuleb aga jätkuvalt toonitada, et enamik noori alles õpib ega osale tööturul.

2015. aasta I kvartalis oli eestlaste töötuse määr 5,8% ja mitte-eestlaste 8,6%. Viimati oli mitte-eestlaste töötuse määr alla 10% 2008. aasta III kvartalis, kui majanduskriis ja selle väljendumine tööturul alles kogus hoogu.