Artiklid

Delfi Rahva hääl

Suvi on lähenemas ja seega ka puhkused, kuid seoses sellega on ka oht, et puhkus laastab meid rahaliselt totaalselt.

Sellega seoses on veider, et puhkusele minejale makstavat raha nimetatakse puhkuserahaks, kuna tegelikult on see sulaselge avanss ehk ettemaks järgmise kuu arvelt. See ei ole ju raha, mida töötaja saab puhkuseks, et tundku mõnu oma vabast ajast, vaid see on juba järgmise kuu palgaraha.

Kui töötaja läheb näiteks kuuks ajaks puhkusele, saab ta lisaks palgale ka „puhkuseraha” ehk n-ö kahekordse palga. Kui selline „õnn” sülle sajab, kipuvad inimesed tihti rohkem kulutama, unustades, et järgmine kuu nad ju palka ei saa. Tegelikult on see ju üpris nukker olukord, kuna inimene on teinud tööd, saanud nüüd kauaoodatud puhkuse, kuid puhkuseks kulutatav raha pole mingi preemia, vaid tema enda teenitud palk. Puhkus tähendab küll seda, et tööl ei pea käima, seega on tegemis palgaga puhkusega, aga ikkagi ei ole see mingi preemia, kuna raha tuleb järgmise kuu arvelt.

Veel nukram on tulla kuuajaselt puhkuselt tagasi, kui kogu raha on laiaks löödud. Kohati tundub see pisut ebaõiglasena, kuna kõik teised saavad palgapäeval palka, aga sina ei saa. Mida siis kuu aega teha, võtta SMS-laen või?

Tegelikult võiks Eestis olla hoopis nii, et puhkuseraha võiks tööandja maksta töötajale välja preemiaks. Pole vaja neid tobedaid jõulupidusid ja imalaid bände või neid suvepäevasid, kus kõik naguniigi end täis joovad ja tõenäoliselt neid pärast eriti ei mäleta. Iga töötaja saaks seda preemiat kasutada oma äranägemise järgi ja endale meelepärase meelelahutuse peale.

Jah, kindlasti süüdistavad nüüd majandusinimesed ja firmajuhid mind kommunismis ja sotsialismis, sest tõenäoliselt on tegemist sulaselge laristamisega. Firmade kasumid on ju rasked tulema ja tootlikkus töötaja kohta pole nii kõrge, et sellise lõbu peale mõelda. Kuid siiski, see oleks ilus tava ning peegeldaks ehtsat puhkust, mille iga töötaja tegelikult ära teeninud on.

Sirje Niitra

Need töötajad, kes on suutnud oma koduse elu tööga paremini ühitada, on õnnelikumad ja motiveeritumad. Seda tõsiasja on hakanud üha enam mõistma ka tööandjad, kes mõtlevad välja uusi nippe tasakaalu leidmiseks inimeste töö ja pereelu vahel.

Kogu artiklit saab lugeda originaali viitelt:

http://majandus24.postimees.ee/2820612/tooandjad-vaartustavad-uha-enam-pereelu

Tööinspektsioon tuletab suvistele töötajatele meelde, et tööandjatel ei ole õigust proovipäevadel nõuda tasuta töö tegemist.

Kui töötaja lubatakse proovipäeval tegema tööd ja täitma konkreetseid tööülesandeid, näiteks teenindama kliente kaupluse kassas või panema müügisaalis riiulitesse kaupa, on tegemist tööga, mida tehakse üksnes tasu eest.

Juhul kui minnakse proovipäevale ainult vaatlema oma tulevast töökohta ning -ülesandeid ning reaalset tööd ei tehta ei ole vaja seda tasustada, rõhutab tööinspektsioon.

Töölepingu seaduses puudub proovipäeva mõiste kui seesugune. Töölepingu seadus sätestab, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Töö eest tuleb alati maksta tasu. Kui tööandja pakub tööd proovipäevadega, tuleks enne tööle asumist huvi tunda, kas nendel päevadel tehtud töö eest tasu makstakse. Kui töötaja ja tööandja vahel tekib lahkarvamus proovipäevade eest tasu maksmises, on töötajal õigus pöörduda töötasu nõudega töövaidlusorganisse.

Proovipäev ja proovitöö

Proovitöö on töötukassa pakutav teenus, mis kestab ühe päeva. Proovitöö annab võimaluse pakutaval töökohal töötamine järele proovida ning tööandjale enne töölepingu sõlmimist kinnituse, et tööle soovija on sobiv. Proovitöö korraldamise eeldus on, et tööandja otsib vabale töökohale töötajat töötukassa kaudu.

Praktikas levinud nn tasuta proovipäevad võivad tunduda esialgu mõlemale poolele kasulikud, kuid tegemist võib olla tasuta tööjõu ärakasutamisele suunatud ärimudeliga.

Raivo Feldmann metsamees

Mõneti ootamatult peetakse töölevõtmiseks liiga vanaks potentsiaalseid uusi töötajaid, kellel elu- aastaid üle viiekümne.
Personalispetsialistide ja ettevõtete juhtide arvamused vanemaealiste tööotsijate vähesest õppimis- ja töövõimest või nigelatest oskustest on pehmelt öeldes asjatundmatud.

Artikkel jätkub ...

Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.

Kelli Seiton

Tööandjad ei tea, kuidas töötajatega käituda, ja kipuvad selgituste andmise asemel karistama.

Äsja Tartu ülikoolis kaitstud magistritöös leidis Greete Kempel, et tööandjate hoiakute ja selle vahel, kuidas töötajad käituvad sotsiaalvõrgustikes, on suured käärid. Kuigi enamik pole töötajatega rääkinud, millist infot näiteks Facebookis või Instagramis jagada võib, on juhtumeid, kus töötajat sotsiaalmeedias avaldatu tõttu kas noomitakse või ta lausa vallandatakse. 12 organisatsiooni esindajatega tehtud intervjuudest selgus ka see, kuidas muutus tööandjate arusaam töötaja privaatsusest. Kempel selgitas, et töötaja sotsiaalvõrgustike kanalite jälgimist pidasid kõik tööandjad ebaeetiliseks ja ainult ühes organisatsioonis pidid keskastme juhid töötajate tegevusi online-kanalites jälgima. „Aga töövestlusel oli taustakontroll lausa loomulik asi ja kõik ütlesid, et vaatavad, mida inimesed internetis jagavad,” märkis Kempel.

Loe edasi, mida võiks tööandja teha, et sotsiaalmeedia kanalites võimalikke konflikte töötajatega ära hoida.

Artikkel jätkub ...

Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.