Artiklid
- Üksikasjad
Külli-Riin Tigasson
Sellel, kes süüdistab töötuses iseennast, kujuneb madal enesehinnang, mis saab töö leidmisel takistuseks, ütleb noorte töötuse uurija Gestur Guðmundsson.
Euroopa noorte töötus on jõudnud rekordtasemeni, Hispaanias on see 56%, Kreekas üle 60%. Eestis on töötuse määr alla 25-aastaste noorte seas 21%. Gestur Guðmundsson, kas kriis tabab siis kõige valusamalt just noori?
Jah, nii see on. Kui ühiskonnas hakkab töötus süvenema, siis kõige valusamalt lööb see noori. Aga kui kriis hakkab läbi saama ja tööhõive suurenema, siis on noored jällegi esimesed, kes töö leiavad. Noored on kõige paindlikum osa tööjõust, nad on valmis kohanema, õppima. Vanemad töötud on spetsialiseerunumad, nad ootavad tööd oma erialal ega ole nii paindlikud.
Aga miks kriis algul kõige valusamalt just noorte pihta lööb?
Vanemate töötajate positsioon on turvalisem, neil on tähtajatud töölepingud, etteteatamistähtaeg töö ülesütlemisel. Eriti suur on töötajate kaitse Lõuna-Euroopas: ametiühingud on töötajatele välja võidelnud tugeva kaitse, neid on raske lahti lasta. Hispaanias ja Itaalias on see juba alates 1980-ndatest kaasa toonud noorte nõrgema positsiooni, sest töötajad üritavad võimalusel sõlmida tähtajalisi, lühikesi lepinguid, nad mõtlevad, et kui võtan inimese päriselt tööle, siis olen temaga seotud elu lõpuni. Aga tänapäeva maailmas ei saa ju kindel olla, et firma tegeleb sellega, mis täna, ka 30 aasta pärast. Ja seetõttu elavad näiteks Itaalias paljud kuni 40-aastased inimesed ilma tähtajatute töölepinguteta, nendega tehakse tähtajalisi lepinguid ainult üheks aastaks.
See tähendab siis, et ametiühingute võidetu töötab teatud ühiskonnarühmade huvidele vastu.
Väga hea lahendus on Taanis -
flexicurity, mis tähendab ühtaegu paindlikkust ja turvalisust. See tähendab, et inimesi on lihtne lahti lasta ja töö kaotanud inimesed saavad riigilt tuge koolituseks, uue töö leidmiseks. See on muutnud tööturu väga mobiilseks: inimesed on paindlikud, liiguvad ühelt töökohalt teise. Ja Taanis on töötus juba pikka aega üpris madal olnud.
See tähendab niisiis, et kui globaalse majanduse riskid on Lõuna-Euroopas ettevõtete kanda, siis Taanis paneb õla alla riik?
Jah, Taani süsteem annab ettevõtetele võimaluse olude muutumisega kohaneda. Kui vaja, on lihtne töötajate hulka kokku tõmmata, ja kui vaja, on kerge seda suurendada.
Kuidas mõjutab noorena kogetud töötus inimest hilisemas elus? On väike töötuse episood pigem positiivne, sest kogetud raskused annavad kaasa parema empaatiavõime hilisemaks eluks või on sel pigem negatiivne mõju?
Kui 16-20-aastased noored kogevad töötust, annab see neile väga halva stardi hilisemaks eluks. Ja neil on teistest palju suurem risk olla töötu ka hilisemas elus. Noorena kogetud töötus mõjutab inimest hilisemas elus läbi paljude eri mehhanismide: psüühilised mehhanismid, sotsiaalsed sidemed. Kui 35-aastane inimene jääb näiteks aastaks töötuks, siis see ei pane teda nii suurde riskiolukorda, sest tal on töökogemus, sotsiaalsed sidemed, ta on 10-15 aastat juba tööl käinud. Aga kui tuled koolipingist ja jääd töötuks, paneb see su suurde ohtu. Kandideerid kuskile tööle ja sinult küsitakse, mida sa pärast kooli tegid, ja sa pead ütlema, et ei midagi, olen töötu olnud.
Ja tööandja võtab järgmise kandidaadi, kel töökogemus olemas.
Tean inimesi, kes on 40-ndates eluaastates ning olnud kolm-neli aastat töötud. Nüüd, kui kriis annab järele, nad naasevad tööturule ja see on okei. Nad teavad, kuidas selleks valmistuda, nad teavad, mida tähendab tööl käimine.
Aga kui sa oled 16- või 17-aastane, kukud koolist välja ja oled töötu, siis sa oled öösel üleval, magad päeval, ja kui oled seda teinud terve aasta, on hiljem seda raske muuta. See hakkab tervet elustiili mõjutama.
Paljudes maades on uuritud, mis juhtub töö kaotanud inimestega. Leiti, et 1930-ndate suure depressiooni ajal tööta olnutel oli teistest palju suurem tõenäosus olla töötu ka siis, kui majandusel läks juba paremini. Nad kaotasid võime töötada. Sa pead tööl käima, et seda võimet hoida.
Aga kas 16-20-aastased ei peaks töötamise või töötaolemise asemel hoopis kooli minema?
Paljud muidugi. Aga on noori, kelle akadeemilised võimed ei ole head, kellel on õpiraskused. Neile tuleb teistmoodi läheneda. Minu arvates on väga head Islandi ja Taani tootmiskoolid, kus ei õpita, vaid töötatakse. Üks rühm valmistab teistele toitu, teine rühm võtab arvuteid koost lahti, et mingit osa arvutijuppe ja materjale taaskasutada, kolmas rühm värvib midagi. Osa neist noortest ei ole harjunud hommikuti tõusma ja kuhugi minema, esimestel nädalatel tuleb õpetaja neile koju ja võtab nad kaasa, kui nad muidu üles ei ärka. Sellistes koolides käivad 18-25-aastased, kes on koolist välja kukkunud ja pikemat aega töötud olnud.
Ja kui edukad sellised koolid on?
Enamik sellistes koolides käinud noortest leiab endale hiljem töö. Aga mõned vajavad rohkem tuge kui teised. Siis ütleb koolijuht, et „see õpilane vajab rohkem aega, anname talle kolm kuud veel, ta pole veel valmis". Aga mõned tootmiskooli õpilased saavad sellest ka nii palju julgust, et minna tavakooli.
Ja tootmiskool vabastab inimese töötusest kui elustiilist?
Jah, just. Seda, et 20. eluaastates kogetud töötusel on inimesele ränk mõju, tõendavad paljudes maades tehtud uurimused. Näiteks Soome lama ajal (lama tekkis NSV Liidu turu kaotamisest 1990-ndate algul, mil pankrotistusid paljud kergetööstusettevõtted - toim) tõusis töötus 20%-ni. Enamik läks tööle tagasi, aga teatud osa neist, kes toona töötuks jäid, ei naasnud tööturule enam kunagi. Eelkõige need, kes olid lama ajal noored ja kes harjusidki töötud olema. Nad ei käi tänaseni tööl, võtavad välja sotsiaaltoetusi, mõned aga sedagi mitte, elavad maal, näiteks perel oli suvila, nad kolisid sinna ja nüüd kütivad, püüavad kala.
Muide, olen Eesti kolleegidega vesteldes kuulnud, et siinsetel töötutel on kombeks iseennast süüdistada.
Jah, nii see on. Kui talvel ilmus Eesti Päevalehes artiklisari, kus noored kirjutasid enda võimalustest tööturul, siis torkas silma, et sõltumata sellest, kas konkreetsel noorel oli töö või mitte, pidas seda alati isikliku valiku ja vastutuse tulemuseks. Et kui olen töötu, siis oma viga, et õppisin filoloogiks, mitte inseneriks.
See on väga individualistlik lähenemine. Kui 20% noortest on kriisi ajal töötud ja süüdistavad ainult iseend, ei ole see eriti mõistlik. Inimesed, kes töötuses ainult ennast süüdistavad, ei ole võimelised nägema end suhtes teiste inimeste ja ühiskonnaga laiemalt.
Aga kas see ei ole kasulik, kui leiad, et oled töötuses ise süüdi, ehk mobiliseerib see sind paremini tegudele kui ühiskonna süüdistamine?
Sotsioloog Ulrich Beck kirjutas juba 1980-ndatel, et riskiühiskonnas hakkavad inimesed üha rohkem uskuma, et kui nendega juhtub midagi halba, siis vastutavad nad selle eest ise.
Öelda, et olen ise kõiges süüdi, on sama vale, kui süüdistada kõiges ainult ühiskonda nagu Taanis 30 aastat tagasi, kui öeldi, et kui miski on vale, siis ühiskond on süüdi. Aga praegu on teine äärmus, iseenda süüdistamine läinud liiga kaugele.
See, kui inimene peab oma töötuses süüdlaseks ainult iseennast, blokeerib tema tegevuse, võime olukorda parandada. Muidugi sõltub töö leidmine suuresti inimesest endast, aga töö leidmise eelduseks on, et enesehinnang oleks enam-vähem hea. Kui enesehinnang on katki, ei saa minna tööd otsima väriseva hääle ja kühmus seljaga. Seepärast on tähtis, et kui tööturukonsultant tegeleb tööotsijatega, siis pakutakse vajadusel ka abi enesehinnangu kordasaamiseks.
Kui järele mõelda, siis äkki on just ennast süüdistav mentaliteet põhjus, miks terviseuuringute andmetel on alates majanduskriisi algusest noorte meeste seas nii palju ärevushäireid, depressiooni ja alkoholismi? Statistika järgi on just noored mehed töötusest rohkem tabatud kui naised.
Jah, ka 1990-ndate Soomes tabas töötus noori mehi rohkem kui naisi. Ka Islandil on noorte töötus meeste hulgas suurem. Noored naised näikse tänapäeval mobiilsemad olevat. Mõnedes Islandi külades pole peaaegu üldse 16-25-aastaseid naisi. Aga ega seal naistele eriti tööd ka pole. Üks noor maalt pärit islandlane ütles mulle kord: „Kui mul on vaja kohata kunagisi klassiõdesid, siis pean minema Reykjavíki peatänavale, nad kas töötavad seal poodides või siis ostlevad. Naiste mobiilsust näitab seegi, et kui ühes Rootsi linnas suleti Ericssoni tehas ja töö kaotanutele pakuti abi, siis abivajajatest suurema osa moodustasid mehed, naised olid kohe uue töö leidnud.
Oleme pikalt rääkinud sellest, kuidas noored ei leia tööd. Saksa ajakirjandusest võib lugeda, kuidas sealsed tööandjad on kimpus vastupidisega: rahvastik vananeb, töökäsi on vaja. Noored sakslased olla väga nõudlikud, nad otsivad hea palgaga huvitavat tööd, kus saaks õhtul vara koju ning pealekauba tahavad nad oma tööga ka natuke maailma parandada.
Jah, paljud lõunaeurooplased lähevadki Saksamaale. Aga noored ei ole valmis iga tööga leppima. Nad tahavad head, inspireerivat, huvitavat tööd. Ma arvan, et tööandjad teevad õigesti, kui võtavad teine kord tööle ka inimesi, kes ei ole tööturul eelisseisus. See teeb töökoha kõigile tähendusrikkamaks, kui sellel on ka teatud sotsiaalne funktsioon.
Gestur Guðmundsson viibis Tallinnas 12.-14. juunini Tallinna ülikoolis toimunud rahvusvahelise noorsoouurijate konverentsi NYRIS raames.
Islandi õige valik
Gestur Guðmundssoni sõnul tegi Islandi valitsus majanduskriisi ajal väga häid valikuid.
„Islandil on olnud alates Teisest maailmasõjast peaaegu kogu aeg täistööhõive. Islandlased on harjunud olema mobiilsed, oleme kalastajarahvas ja kala on väga ette ennustamatu: mõnikord on, mõnikord mitte.
Kui 2008. aasta sügisel tabas Islandit majanduskriis, ei teinud Islandi valitsus avalikus sektoris kärpeid. Kärbiti minimaalselt. Erasektor tõmbus niigi kokku ja kui ka avalik sektor oleks kärpinud, oleks asi läinud päris hulluks. Töötus kasvas Islandil 2008. aasta suviselt 2%-lt 2009. aastaks 10%-le.
Islandi valitsus hakkas kärpima alles aastatel 2010–2012 ja nii oli võimalik saavutada pehmem maandumine.
Õige oli ka see, et Island lasi pankadel pankrotti minna. Rahvusvahelised investorid kaotasid raha, aga pangad olid ju ise riske võtnud ja riskides pead teadma, et teinekord võid raha ka kaotada.”
- Üksikasjad
Geidi Raud, Martin Šmutov
Eesti maksu- ja tolliameti arvates peaks jootraha saajad sellest maksuametile teatama ja saadu pealt makse maksma. Millised summad aastas jootrahana käest kätte liiguvad, pole aga teada.
"Kuna jootraha on hea teeninduse ja töö eest makstud tasu, siis kuulub see ka maksustamisele," väidab maksu- ja tolliameti pressiesindaja Kaia-Liisa Kallas.
"Kui klient annab jootraha otse teenindajale, siis peab teenindaja selle tulu oma tuludeklaratsioonis deklareerima ja sellelt tulumaksu tasuma."
Jootraha on preemia, millelt maksta on tobe
Kui klient jätab jootraha selliselt, et jootraha maksab hiljem teenindajatele välja tööandja (näiteks makstakse jootraha pangakaardiga või kogutakse kokku ja jagatakse hiljem kõigi töötajate vahel teatud proportsiooniga laiali), peab tööandja omakorda käsitlema seda töötasuna ja sellelt kõik palgaga seotud maksud maksma.
Viikingite külas ettekandjana töötanud Mari (21) arvab aga, et jootraha pealt maksude tasumine oleks naljakalt tobe. Tema hinnangul on jootraha preemia ja see võikski nii jääda. Iseasi on Mari sõnul see, kui jootraha on juba kliendile esitatava arve sisse arvestatud.
Mari sõnul teenis ta heal päeval jootrahana poolsada eurot.
USAs on tegemist üüratute summadega
"Kui kunagi peaks jootraha maksustamise alla minema, siis ega mul midagi üle ei jää, kui maksta, kuid hea meelega ma seda muidugi ei teeks," arvab neiu.
Kui paljud jootraha saajad on sellest maksuametile teada andnud ja kas Mari oleks selles nimekirjas esimene või kümnes, pole selge, sest maksuametil pole sellise tuluartikli kohta eraldi ülevaadet.
Kallase väitel on jootraha deklareerimist ameti töötajad nõudnud küll, kuid kontrollkäikude ajal on selgunud, et seda ei tehta.
"Selliseid juhtumeid on olnud, aga nagu öeldud, eraldi statistikat selle kohta koostatud ei ole, nii et numbritega pigem ei spekuleeriks," lisab Kaia-Liisa Kallas.
Niisiis pole teada, kui suured summad Eestis jootrahana käest kätte liigub. USAs liigub aastas jootrahana raadiosaate "Freakonomics" väitel umbes 40 miljardit dollarit, mis on lausa kaks kosmoseagentuuri NASA eelarvet, siis Eestis on summa muidugi palju väiksem. Tuues USA numbri otse Eesti konteksti, võiks lähtuda rahvaarvust, kuid samas peaks arvestama, et jootraha jätmine pole Eestis niivõrd levinud kui USAs.
Kallas selgitas Õhtulehele, et nemad teevad analüüsi maksuaugu kohta maksuliikide lõikes. Majutus- ja toitlustussektoris oli ameti hinnangul ümbrikupalga kahju 2012. aastal 1,16 miljonit eurot (mis moodustab kogu ümbrikupalga kahjust 2,6 protsenti).
"Kui palju aga sellest on seotud jootrahaga ja kui palju nn tavapärase mustalt maksmisega, pole võimalik öelda," nentis Kallas.
"Meie eesmärk on tagada, et kõik ettenähtud maksud oleks tasutud, kuidas iganes see tulu siis teeniti või käive saavutati."
Kallas toonitas, et MTA on võtnud eraldi tähelepanu alla majutus- ja toitlustussektori kontrolli, kus on suurem risk ümbrikupalga maksmiseks ja käibe varjamiseks.
- Üksikasjad
Kaia Taal, Tööinspektor-jurist
Jurist vastab: Puhkuste kõrgaeg on käes, mida peab teadma
Taas on käes puhkuste lemmikaeg suvi. Paljude kontorite koridorides kohtab vaid üksikuid kolleege. Aiandites ja õpilasmalevates seevastu ei tule tööst puudust ning puhkuseks jäävad teised aastaajad.
Töölepingu alusel töötava töötaja õigust kasutada töötatud aja eest põhipuhkust (aga ka teisi seadusega sätestatud puhkuseid) reguleerib töölepingu seaduse (edaspidi TLS) 4. jagu. Sealjuures eeldatakse, et töötaja iga-aastane põhipuhkus on vähemalt 28 kalendripäeva, alaealise töötaja ja töövõimetuspensioni saava töötaja puhkuse pikkus 35 kalendripäeva ning haridus- ja teadustöötajatel kuni 56 kalendripäeva.
Puhkuste planeerimisel on tulenevalt töökorralduse vajadusest tööandjal õigus aasta esimese kvartali jooksul koostada puhkuste ajakava arvestades kohustust kasutada puhkus kalendriaasta jooksul ning piirangut, et puhkust on võimalik jagada osadeks ainult poolte kokkuleppel. Ühe osa pikkuseks peab olema seejuures vähemalt 14 kalendripäeva ja tööandjal on õigus keelduda lühema kui 7-päevase puhkuse võimaldamisest.
Kui puhkuste ajakavasse jäi puhkus või selle osa kandmata, võib töötaja seda nõuda igal ajal 14-kalendripäevase etteteatamisega, mis peab olema esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Ära ei maksa unustada, et tööle asumise kalendriaastal on töötajal õigus proportsionaalselt töötatud ajaga nõuda puhkust alles pärast 6 kuud töötamist.
TLS ei sätesta, millises järjekorras ja millise perioodi eest töötajale puhkusi antakse ehk kas töötaja saab esmalt jooksva aasta puhkuse ja alles seejärel varasemalt kasutamata jäänud puhkuse või vastupidi. Pooled peavad selles kokkuleppele jõudma.
Vahel tekitab segadust puhkusetasu maksmise päev. TLS § 70 lg 2 sätestab, et puhkusetasu makstakse hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Tööandja ja töötaja võivad leppida kokku teisiti, kuid sel juhul tuleb tasu maksta hiljemalt puhkuse kasutamisele järgneval palgapäeval.
Põhipuhkus tuleb kasutada kalendriaasta jooksul
Meenutagem, et 01.07.2009 jõustunud seaduse alusel muutusid senised põhipuhkuse nõuete aegumistähtajad. Põhipuhkus tuleb kasutada kalendriaasta jooksul ja see aegub ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse.
Lühema aegumistähtaja eesmärgiks on kasutada põhipuhkust igal aastal proportsionaalselt töötatud ajaga, et vältida töötajate ületöötamist. Kasutamata puhkusepäevade kogunemine on ka tööandjale koormav pikaajaliste asendamisvajaduste või töölepingu lõppemisel rahas hüvitamise tõttu.
Seega aegub 2013. aasta eest antava põhipuhkuse nõue 01.01.2015.aasta ehk - seda puhkust saab kasutada 2013. ja 2014. aasta jooksul. Sarnaselt aeguvad ka kõik järgmistel kalendriaastatel väljateenitavad põhipuhkused. Möödunud kalendriaastast kasutamata jäänud puhkuse nõue aegub järgmise, 2014.aasta algusega.
Aktuaalne on praegu TLS-i § 137, mis sätestab, et enne 01.07.2009.a. välja töötatud, kasutamata ja aegumata põhipuhkuse ja lisapuhkuse nõue aegub 01.07.2013.a. Tuleb tähele panna, et nimetatud rakendussäte ei sisalda erisust juhuks, kui põhipuhkuse aegumine on peatunud.
Niisiis aegub enne kehtiva töölepingu seaduse jõustumist välja töötatud puhkuse nõue 01.07.2013.a. ka siis, kui töötaja kasutab rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust ning lapsehoolduspuhkust, samuti kui töötaja on ajateenistuses või asendusteenistuses. Töötajal oli õigus kuni 01.07.2009.a. ja veel ka nelja aasta jooksul pärast seda puhkus realiseerida.
Puhkuse hüvitamine rahas on keelatud
Tasub meelde tuletada, et töölepingu kehtivuse ajal on puhkuse hüvitamine rahas keelatud. Töölepingu lõppemisel kuuluvad ent kõik selleks hetkeks välja töötatud ja aegumata puhkusepäevad hüvitamisele. Puhkus hüvitatakse sel juhul vaatamata töösuhte üldisele kestusele proportsionaalselt töötatud ajaga kalendriaastas ning töötaja keskmise kalendripäevatasu ulatuses iga päeva eest.
- Üksikasjad
Sunniviisiliseks tööks loetakse sellist tööd, mida nõutakse inimeselt ükskõik missuguse karistusega ähvardades ja milleks ta ei ole ennast vabatahtlikult pakkunud. Uskumatu küll, aga sellist ülemaailmselt hukkamõistetud ja keelatud tegevust kohtab Eestiski.
«Kuigi tänapäeval teadvustatakse inimkaubanduse, sunniviisilise töötamise ja tööalase ärakasutamise kui «moodsa aja orjusega» seotud ohte üha paremini ning erinevad riigid, sh Eesti, töötavad välja üha uusi meetmeid nende nähtustega võitlemiseks, näitavad mitmed uuringud, et tööalane ekspluateerimine ja inimeste tööle sundimine ei ole mitte kuskile kadunud. Põhjuseks on kindlasti see, et need nähtused on sageli raskesti tuvastatavad, eriti valdkondades, kuhu tööinspektorid ja teised õiguskaitseorganid ei jõua – kodumajapidamised, geograafiliselt eraldatud piirkonnad ja ka nn liikuvad töökohad, nagu seda on ehitusplatsid,» järeldas oma magistritöös tööinspektsiooni peajurist Kairit Ehala.
Kuigi mitmetes uurimustes ja teadustöödes on leitud, et tööjõu ärakasutamine ja sunniviisiline töö ei ole Eestis probleem ning sama suhtumist kohtab ka meedias, kus inimkaubandust seostatakse eelkõige seksuaalse ärakasutamise juhtumitega, siis näitas tööinspektorite seas tehtud küsitlus pigem vastupidist.
Seadus otsest abi ei paku
Tööalase ärakasutamise tuvastamine on Ehala hinnangul problemaatiline, kuna regulatsioon on puudulik ja ohvrid ei tunne end sageli ise ohvritena. Samuti pole kehtiv õigus piisav tööalase ärakasutamise vastu võitlemiseks. Põhiseadusega on küll keelatud teist inimest tööle sundida ja karistusseadustik sisaldab inimkaubanduse kui kuriteo koosseisu, ent ükski õigusakt ei sätesta tööalase ärakasutamise mõistet. Samas sisaldab töölepingu seadus sätteid, mis viitavad töötaja ärakasutamise keelule – näiteks kohustus maksta vähemalt miinimumtasu ja tagada töötajale vajalik puhkeaeg.
Tööalane ärakasutamine on palju laiem mõiste kui sunniviisiline töötamine, mis on üks tööalase ärakasutamise vorme ning kujutab endast tegevusi, mis on tõsisemad kui pelgalt tööseaduste ja -tingimuste rikkumised. Näiteks olukord, kus tööandja ei maksa töötajale miinimumtöötasu või nõuab ületunnitöö tegemist miinimumtasu väljateenimiseks, ei kujuta endast sunniviisilist tööd.
Seega hõlmab tööalane ärakasutamine ka tegevusi, kus tööandja, rikkudes tööseaduseid, nõuab pidevalt ületunnitööd, kehtestab ülemäära pikad tööpäevad või -vahetused (15–16 tundi või isegi 24 tundi, kus osa tööaega on nii-öelda ooteaeg, kus töötaja küll tööülesandeid ei täida, ent on valmis tööandja kutsumise peale seda tegema) ning kasutab proovitööd või praktikat (Eestis on väga levinud «proovipäevade» või lausa «proovinädalate» kasutamine, kus lepitakse kokku, et töötaja tuleb tööle ja tutvub töökohas tööga, proovides tööülesandeid täita selle eest tasu saamata ehk sisuliselt töötab tasuta).
Kui tööandja ei täida temale seadusest tulenevaid kohustusi või kui töötaja on sattunud tööalase ärakasutamise ohvriks, saab ta oma õiguseid kaitsta töövaidlusorganeis, milleks on Eestis kohus ja töövaidluskomisjon, või pöörduda tööandja rikkumiste kohta koostatud avaldusega tööinspektsiooni.
Enamik juhtumeid, mille puhul võib olla tegu tööjõu ärakasutamise või sunniviisilise tööga, satuvad kohtusse karistusseadustiku kelmust käsitleva paragrahvi alusel: ohvreid sunnitakse kelmusega, vägivallaga või nende rasket olukorda ära kasutades töötama tingimustes, mis oluliselt erinevad kokkulepitust.
Samas on paljude juhtumite puhul tegu otsese kelmusega ja neist ei kujune tegelikku tööjõu ärakasutamise olukorda. Nimetatud juhtudel lihtsalt petavad töövahendusfirmad või ka niinimetatud üksiküritajad, kes soovivad kiirelt teenida, inimesi maksma raha, lubades leida neile töö välismaal. Kui ohvrilt on raha kätte saadud, ei saa vahendajaga enam ühendust – nad ei vasta telefonikõnedele, sõnumitele, e-kirjadele või on kontori mujale viinud.
Magistritöö tarbeks küsitletud tööinspektorite hinnangul soodustab tööjõu ärakasutamist keeruline majanduslik olukord, mille tõttu on lihtsam leida sotsiaalselt haavatavaid inimesi, kellega saab manipuleerida.
«Tööjõu ärakasutamine on selgelt seotud riigi majandusolukorra ja tööpuudusega, kuid samuti kontrollimehhanismide puudumisega. Tööd tegev isik loodab tööd võimaldava isiku heausksele käitumisele, kuid nõustub sageli ka ise pettuses teadlikult osalema, et hoiduda maksukohustuse täitmisest. Petturid on teadvustanud, et kui tööd tegev isik nende vastu kaebust ei esita või rikkumist ei tunnista, siis tegelikult midagi ei juhtu, sest riigi initsiatiivil asjaolude väljaselgitamist üldjuhul ei toimu. Üheks peamiseks põhjuseks on tööpuudus. Majanduslangus avaldas mõju ja avaldab siiani. Tööandja ütleb: «Uks on seal, mine ära, kui ei meeldi!»,» selgitas olukorda tööinspektsiooni peajurist.
Töötajad ei julge sageli oma õiguste eest seista – näiteks kartuses, et muidu lõpetatakse tööleping, ei julgeta tööandjale öelda, et puhkepäeval ei taheta tööle tulla või ei soovita töötada seitse päeva nädalas.
«Üsna suureks probleemiks järelevalve teostamisel on asjaolu, et tööinspektsiooni pädevus piirdub vaid töölepinguliste töösuhete kontrollimisega, kuna aga töötamine on lubatud ka mitmesuguste võlaõiguslike lepingutega, nagu töövõtu- või käsundusleping, millele töölepingu seadus ei kohaldu ja mis võimaldavad pooltel lepingusse lisada väga erinevaid tingimusi, siis kasutavad mõned tööandjad seda pahatahtlikult ära,» lausus Ehala.
Töötaja versioon asjast
Ta tõi näiteks märtsi alguses ETV saates «Pealtnägija» näidatud saatelõigu Peipsi järvel kala püüdvatest kaluritest, kes olid tööandjaga sõlminud tööettevõtulepingu, mille tingimused olid ebareaalsed – kalurid pidid püüdma teatud kalaliike kindla kvoodi ulatuses, selleks et välja teenida kokkulepitud tasu. Samuti olid lepingus ette nähtud trahvid erinevate rikkumiste eest. Kvoodid olid aga nii suured, et neid ei saanud parema tahtmisegi juures täita ja nii jäid kalurid töötasust ilma mitme kuu vältel. Sisuliselt töötati tasuta.
Tööinspektsiooni peajuristi sõnul on üsna sagedane, et vastuvõtule tulnud, e-kirja saatnud või infotelefonile helistanud kodanik ei soovi avaldada oma nime ega tööandjat, kelle juures ta töötab. Tihti juhtub, et inimene alustab vestlust lausega «ega ma enda pärast ei tulnud, aga tuttavaga juhtus selline lugu ja nüüd ta tahaks teada, millised õigused tal on». Samuti ei saa kindel olla, kas töötaja avaldab kõik talle teadaolevad asjaolud või jätab midagi rääkimata – enamasti on tegemist ühe poole nägemusega töösuhtes kerkinud küsimustest.
Mõned tööalase ärakasutamise juhtumid
Inspektorite külastuse ajal viibisid tööandja ruumides isikud, kes pakkisid küttematerjali. Angaari temperatuur oli -14 kraadi, töötajate kätel oli näha külmakahjustusi, üle 50 kg kaaluvaid raskusi teisaldati käsitsi (seda tegid nii mehed kui ka naised), tualettruume või soojemat ruumi angaaris polnud. Töötajatele polnud antud ka sobilikke riideid ja kindaid.
Algul püüdsid töötajad kontrollijaid petta, tehes näo, et nad ühestki keelest, milles nendega suhelda prooviti, aru ei saa. Mõne aja pärast nõustuti siiski rääkima, kuid oma nime keegi ei avaldanud. Isikut tõendava dokumendi küsimisele vastati, et ei ole kaasas.
Tööd teinud isikute selgituste kohaselt olid nad tööl juba mitmendat päeva, kuid täpsemat infot ei soostunud nad avaldama, sest muidu olevat oht pere ainsast sissetulekust või töötutoetusest ilma jääda. Viimasest väitest võis järeldada, et isikud on töötuna arvele võetud. Lisati ka seda, et tööpäevad kestavad vastavalt vajadusele kuni 12 tundi. Tööinspektori küsimusele, miks sellistes ebainimlikes tingimustes pikema aja vältel töötatakse, oli vastuseks, et tööandja lubas tükitöö alusel head tasu, mis makstakse välja sularahas iga tööpäeva lõpus.
Umbes 20 minutit pärast kontrolli algust tuli kohale ka äriühingu esindaja ja töötajad lahkusid. Äriühingu esindaja teatas, et ta teeb tavaliselt tööd üksi ning ei tea, kes need isikud olid, kes angaaris viibisid ning tema neid kutsunud ei ole. Kaks nädalat hiljem saatis tööandja e-kirja teel avalduse, milles teatas, et ei saa kontrollaktis märgitud puudusi kõrvaldada, sest kõik isikud lahkusid töölt ja ta ei saa nendega enam kontakti.
• • •
Tööinspektor tuvastas, et osa tööandja territooriumil viibinud töötajatest olid «esimest päeva tööproovil», tööandjal polnud esitada töölepinguid. Hiljem väitis tööandja, et osa töötajatest olid «esimest ja viimast päeva» tööl. Osa töötajatega sõlmitud töölepingud siiski tööandja esitas, ehkki need võisid olla koostatud tagantjärele.
• • •
Ärakasutamisega oli ilmselt tegemist ka viie-kuue aasta eest tootmisettevõttes, kuhu toodi Ukrainast tööjõudu. Töötajad olid majutatud tehase tootmishoonesse, mis oli kohaldatud hädapäraseks ühiselamuks. Kaebamas käisid eestlastest töötajad, kelle väitel ukrainlased tegid 15–16-tunniseid tööpäevi ja teenisid tunduvalt kõrgemat palka kui nemad. Selle firma töötajad on ka korduvalt kaevanud, et tavatööajaga ei teeni välja alampalka ning tööandja ei taha juurdemakset vabatahtlikult teha.
• • •
Inspektor tuvastas koolis järelevalvet tehes, et õppeprotsess on korraldatud moodulsüsteemis – st õpetajad töötavad summeeritud tööajaga neljakuulises perioodis, kusjuures esimeses neljakuulises perioodis 1. septembrist kuni 31. detsembrini 2012 planeeris õppeosakond 400 ja rohkemgi õppetundi õpetaja õppeaasta 840 õppetunnist ehk peaaegu poole aastasest tööajast.
Õpetajatest mitte ükski ei kirjutanud avaldust ega keeldunud ületunnitöö tegemisest. Küll aga pöördus neli õpetajat avaldusega tööinspektsiooni. Ebamõistlikku koormust põhjendas juhtkond sellega, et aasta alguses antakse õpilastele teooriatunnid ja aasta lõpus toimub praktika.
• • •
Maksu- ja tolliamet tuvastas Narvas ehitusobjektil vöörtööjõu, kellega olid töölepingud sõlmimata. Inspektori järelkontrollil tuvastati, et töötajad olid saadetud Poolast siia väljaõppele. Ettevõte kindlustas nad Narvas elamispinnaga, aga töötasu ei makstud.
Päringu saatmisel Poolasse selgus, et tegemist ei ole lähetatud töötajatega. Poola ettevõtte ja siinse firma vahel oli sõlmitud koostööleping, millega see kohustus tegema isikutele välja- ja ümberõpet hoonete välisseinte soojustamisel Euroopa tehnoloogia järgi, et nad seejärel saaks tööd oma kodumaal. Kuna tööandja selgituste kohaselt ei olnud pooltel tahet sõlmida töölepinguid, siis polnud ka tööinspektsioonil võimalik sekkuda.
• • •
Tööinspektori vastuvõtule tuli Norras töötanud kodanik, kes oli sõlminud töölepingu ettevõttega, mida polnud olemaski. Töötaja oli olnud heausklik, ega hakanud kontrollima tööandja tausta või olemasolu. Seetõttu tekkis tal probleem töötasu kättesaamisega. Lõpuks sai töötaja tööandja telefoni teel kätte. Töötasu maksis hoopis teine ettevõte, ent palk oli väiksem, kui Norras sama töö eest tavapäraselt makstakse.
• • •
Eesti tööandja saatis töötajad Soome ehitustööle. Soomes neid vastu võtnud tööandja aga eristas töötasu maksmisel töötajaid – soomlasest töötaja pidi plaatima ühe seina, eestlasest töötaja aga 1,5 seina, et saada sama tasu.
Allikas: tööinspektsioon
- Üksikasjad
Teele Talve
Tööandjad on kimpus noorte vastutustundlike töötajate leidmisega
Ajal kui noored kurdavad tööpuuduse üle, on tööpakkujatel üha raskem leida vastutustundlikke töötajaid – noored ei ilmu isegi proovipäevale.
Ühe Tallinna kohviku turundus- ja müügikoordinaator Anu (nimi muudetud) tõdeb, et innukat ja usinat töötajat on väga-väga raske leida: "Noored otsivad küll tööd, kuid sisenemine töömaastikule ei ole alati nii lilleline kui nende ettekujutuses."
Anu sõnul tuleb 30 kandidaadist vestlusele kümme. Intervjuule jõudnutega lepitakse kokku proovipäev. Kui asi selleni jõuab, jääb kolmest üks tulemata. Saadab lihtsalt hommikul sõnumi, et ei tule. Põhjuseks tuuakse peamiselt, et saadi parem pakkumine.
Sama murega on kimpus ühe vanalinnahotelli tegevjuht
Jonathan Poole. Külaliste vastuvõtu ja broneeringutega tegelema soovijaid jätkub, aga teenindajatest ja kokkadest, kellega kokku lepitud, ilmub kohale vaid 30%. Restoranis peakokana töötanud Kristjan räägib, kuis proovipäevaline jättis kasutamata kaks talle antud võimalust. Seletuseks kuulis ta vaid: "Unustasin tööpäeva ära", millele järgnes: "See töö ei olegi mulle kõige sobivam."
Miks noored kohale ei ilmu?
Kristjan imestab: "Kuidas on need noored nii laisaks läinud?" Ta arvab, et õige oleks saata oma CV vaid kohtadesse, kus inimene tõesti töötada soovib.
Baari tööle kandideerinud üliõpilane Tauri (21) tunnistab, et bluffis proovipäevaeelsel õhtul saadetud sõnumis puudumiseks perekondlikud põhjused. "Esmamulje tulevasest ülemusest oli halb, mistõttu mõtlesin, et jätan minemata," tunnistab Tauri.
"Ma ei tunne ennast süüdi, arvan, et inimesed, kellega koos töötama hakkan, peaks mulle sobima."
Üliõpilane Kerli (21) saigi proovipäeva eelõhtul palju parema tööpakkumise, ja tema meelest olnuks imelik minna proovipäevale, teades, et niikuinii sinna tööle ei lähe.
Liis (19) leiab, et suurt rolli mängib ka tööpakkuja enda kinnipidamine lubadustest: "Minu jaoks ei näidanud eriti head valgust tööandja, kes kellaaegadest kinni ei pea."
Ettekandja proovipäeva edukalt läbinud üliõpilane Monika (24) pandi juba töögraafikusse ja pidi esimesel tööpäeval ka lepingule alla kirjutama, kuid ei tulnud kohale. "Ränk pidu oli eelmisel päeval ja siis lihtsalt ei jõudnud kohale minna," ütleb ta ja lisab, et kuna kaotas peol telefoni, helistas ta tööandjale alles kolm päeva hiljem.
"Hämasin talle midagi kokku ja sain uue võimaluse." Kuid ka see jäi kasutamata: "Ma ei tahtnud lõpuks seda enam, sest sain parema pakkumise."
Karjäärinõustaja: mõlemad pooled peaks teineteisega rohkem arvestama
"Noorte jaoks on peamiseks töökoha puhul aja paindlikkus, et oleks võimalus ka oma plaanid töögraafikuga klapitada," räägib karjäärinõustaja
Tiina Saar. Tema sõnul on oluline ka tööseltskond, kes uusi juhendaks. Palga poolelt jagab ta tööotsijad kaheks – ühed, kes teevad seda raha pärast, ja teised, kes lähevad tööle kogemuse saamiseks. "Tänapäeva noori võib nimetada new age-inimesteks (uue aja inimesteks), mis tähendab, et võib-olla ei ole nad nõus pingutama, et minna tulemuse nimel läbi halli kivi," selgitab Saar.
Ta arvab, et ehk elavad noored liialt unistuses, mistõttu tundub reaalsus mõnele ebaõiglane, ja usub, et probleem võib seisneda ka noorte väheses teadmises, kuidas tööd leida ja kuidas tööandjaga käituda. Noorte probleem on kokkulepetest mittekinnipidamine, millega võib tõsiselt kahjustada oma mainet töö-turul, sest tööandjad ju suhtlevad omavahel.
Saare arvates võiksid tööandjad uusi töötajaid paremini koolitada. "Hea on, kui sul veab kellegagi, kes näitab midagi ette. Sageli visatakse nad lihtsalt vette – kas ujud välja või ei uju." Kokkuvõttes peaksid mõlemad pooled teineteisega rohkem arvestama.
Lehekülg 1091 / 1613
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee