Üksikasjad

Avaldatud: 03 märts 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Agne Narusk

Wendy Holdeni bestselleris „Full Mon­ty” sätib auväärt keskealine majaomanik igal hommikul lipsu kaela, võtab portfelli näppu, suudleb naist ja läheb… pargipingile pilvi vaatlema.

Keskpäeval harutab võileiva paberist välja ja vaatab kella: „töölt” kojuminekuni on jäänud neli tundi.

Kui see Inglismaa teraspealinna kurbus samanimelise filmi kaudu Eestisse jõudis, kõkutati siinmail mõnuga naerda. Miks ka mitte, esimene suur Nõukogude aja järgne koondamislaine oli üle elatud ning elu läks ülesmäge. Nüüd seisab kalendris 2009 ja ma – palun ärge naerge – tunnen üht eesti meest, kes igal hommikul ajab habet, topib lapsed autosse ja viib kooli ning… sõidab linnast välja metsa sülearvutist tööportaale kammima. Et jumala eest leida enne, kui sugulased teada saavad, uus töökoht. 34-aastane tehnikaülikooli magistrikraadiga mees oli seni töötanud puidufirmas projektijuhina. Palk oli hea, lips kohustuslik ning staatus omade seas üle keskmise.

Hea haridusega ja edukatest, seni valdavalt juhi või spetsialistina töötanud inimestest on saanud tööturul jõudsalt kasvav varjatud riskirühm – seda kinnitas hiljuti vestluses ka tööturuameti peadirektor Tiina Ormisson. Keegi ei tea, kui palju neid tegelikult on. Harva pöörduvad nad tööst ilma jäänuna tööturuametisse, sest arrogantsi pole koondamisteade enamasti vähendanud.

On „nemad, töötud” ja mina, kes „praegu olude sunnil veidike ringi vaatab”. On üldteada tõde, et tööturuameti stendidel ripub üliharva samaväärseid pakkumisi senisele projekti-, valdkonna-, osakonna-, töögrupi-, turundus- või keskastmejuhile. Nagu seegi, et viis aastat Tartus või Cambridge’is õppinule pole pakkuda tööturukoolitust, mis arvestaks tema olemasolevaid oskusi-teadmisi. Tõsi, mõni finantsdivisjoni juht õpib pottsepaks ja elab õnnelikult oma kätetööst rõõmu tundes elu lõpuni. Igaüks pole nii kardinaalseks elumuutuseks valmis. Ja miks peakski?

Ärge jääge salatöötuks

Ka riigil tuleb odavam mitte ümber õpetada, vaid täiendusõpet pakkuda. Kui eelmisel nädalal küsis Eesti Päevaleht vastselt sotsiaalministrilt, kas mitte ka kõrgkoolid ei peaks kiiremini reageerima tekkinud olukorrale tööturul ja rakendama uusi õppesuundi, vastas Hanno Pevkur: „Kõrgkoolide juures toimub ikka teadustegevus. Kõrghariduse omandamine ei ole see, mis kiiresti ree peale aitaks.” (EPL, 26.2) Sama möönab tänases lehes tööturuameti peadirektor Tiina Ormisson: tööturuamet ei saa anda inimestele teist kõrgharidust.

Ei saa tõesti ja ausalt öeldes pole tulnud pähegi seda eeldada ja oodata. Mis aga takistab riigil pakkumast näiteks kõrgharidusega võõrfiloloogile kursust FIE raamatupidamise alustest? Või eesti filoloogile ülikooli juures 30-tunnist korrektuurikursust, et ta saaks juba olemasolevaid teadmisi praktiliste oskustega täiendada ning need üheskoos käiku lasta näiteks šampoonisiltide tõlkeid või lõputöid parandades? Miks ei võiks bioloogist ehitusobjekti juhile pakkuda näiteks ettevõtluse aluste kursust? Või teha neile, kellel omal ajal jäi ülikoolis pedagoogi kutseaasta läbimata või lõpetamata, uuesti õpetajaõppesse astumine võimalikult lihtsaks?

See, et kõrgkoolidest tulevad tööturule enamasti hea hariduse, kuid praktiliste oskusteta inimesed, kes lugematutes büroodes askeldavad, on piisav põhjus, miks tööturukoolitusse praeguses olukorras oma panus anda. Nagu seegi, et avalike suhete juhist keevitaja koolitamine läheb lõppkokkuvõttes mitu korda rohkem maksma kui tema teadmistepagasile pisikese „nükke” lisamine, mis aitaks tal uue suuna leida.

Kasutamata võimalusi tööturukoolituse ülesehitamiseks, mis tõesti inimesi aitaks, jagub. Tuleb vaid koostööd teha ning alustuseks näiteks välja uurida, miks meil on täitmata 500 keevitajakohta, kuid keegi keevitajaks õppida ei taha. Mina näiteks juba tean vastust. Ja see pole „töötud ei taha tööd teha”. Seni aga palun ärge minge hommikuti „tööle”.

Tehke parem nii, nagu tegid mehed Sheffieldi linnas: saage kokku ja võtke midagi koos ette, sest ennegi on igapäevastest vestlustest edasiviivaid ideid koorunud. Püksid jätke jalga – et pea püsiks jahe, peavad jalad olema soojas.

Üksikasjad

Avaldatud: 03 märts 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Kaire Uusen

Kuigi juulist jõustuv seadus lubab ka omal soovil lahkujale töötuskindlustushüvitist maksta, soovivad tööandjad selle punkti raskete aegade tõttu kõrvale heita.

Täna suunduvadki tööandjate esindajad oma ettepanekutega valitsuse jutule. Tööandjate keskliidu volikogu juhi Enn Veskimägi sõnul ei taha nad uut töölepinguseadust ümber teha, kuid ei pea lihtsalt õigeks vabatahtlikult töölt lahkumise katmist hüvitisega.

«Pakume välja selle edasilükkamist paariks aastaks ehk seniks, kuni uuesti kosume. Praegu, kus töötute hulk on kriisi tõttu nii suur, ei pea me õigeks, et vabatahtlikult lahkujad peaksid saama hüvitist,» selgitas Veskimägi.

Ometi võib tööturuametis tunglevas rahvamassis leida palju just vene keelt kõnelevaid inimesi, kes kirjutasid ise lahkumisavalduse tööandja nõudel. Muidu oleks vabastamiseks mõni teine põhjus leitud. Uus seadus päästaks sellised inimesed raskustesse sattumisest.

Samuti teatasid ettevõtjad, et ei saa kohe leppida töötukassa väljakäidud maksumäära tõusuga. Praegu läheb töötukassasse hüvitiste maksmiseks inimese palgast 0,6, tööandja maksab lisaks 0,3 protsenti töötaja brutopalgast.

Kui veel sügisel otsustas valitsus, et selle aasta 1. juulist tõusevad maksumäärad vastavalt 1 ja 0,5 protsendini, siis kehvemaks läinud majandusseis ja koondamislained nõuavad töötukassa sõnul maksumäära tõstmist vastavalt 2 ja 1 protsendile.

«Meie arvutused näitavad, et see kataks kohustused, kuid seadus peaks jõustuma juba
1. juulist. Hiljem seda tehes nendest summadest enam ei jätku,» tõdes töötukassa juht Meelis Paavel.

Veskimägi väitel on maksumäärade puhul aluseks võetud viimaste kuude näitajad, mis aga ei pruugi ehk edasi nii hullud olla. Tööandjate seisukohaga nõustusid kõik küsitletud suuremad ja väiksemad ettevõtjad.

Ametiühingute keskliidu juhi Harri Taliga sõnul on aga töötuskindlustusmakse tõus vältimatu. «Maksumäära tõstmine on karm tõsiasi, millega tuleb leppida,» ütles Taliga, kelle sõnul ei ole tööandjate soovid reaalsed.

«Tööandjad võtaks välja ühe sätte ja arvavad, et siis on asi klaar. Vabatahtlikult või poolte leppel töölt äramineku kompenseerimise väljavõtmine seadusest ei lahenda aga ühtegi probleemi,» rõhutas Taliga.

Kui maksemäär jätta tõstmata, pole Taliga sõnul edaspidi võimalik enam kulusid katta. Seega tuleks kogu töölepinguseadus ümber teha.

«See, et praegu on töötukassa reservid ainult kolm miljardit krooni, on just tööandjate süü, kes juba mitu aastat rääkisid, et vähendame töötukassa makseid,» ütles Taliga. «See on tööandjate keskliidu lühinägelik poliitika, mille vilju me täna maitseme.»

Tema sõnul on ametiühingute seisukoht kindel: kui tööandjad tahaks loobuda osast uues seaduses sätestatud reeglitest, siis peavad nad loobuma ka seadusega neile antud hüvedest ehk väiksematest koondamistasudest. «Siis tuleb kõik nullida ja jääb praegune süsteem,» märkis Taliga.

Sotsiaalministeeriumi avalike suhete juht Anneli Berends tõdes, et maksumäärade protsentide muutmine eeldab igal juhul tööandjate ja töötajate kokkulepet. «Kas kokkuleppele jõutakse, näitab aeg ja aprilli alguses toimuv töötukassa nõukogu,» rõhutas ta.

Berendsi sõnul tähendab ka töölepinguseaduse rakendussätete jõustamise võimalik edasilükkamine või muutmine kolmepoolsete läbirääkimiste taasavamist. Seni pole valitsus veel seda arutanud.

«Kui töötukassa või tööturu osapooled vastava ettepaneku valitsusele teevad, siis valitsus seda ka arutab,» märkis Berends. Värske sotsiaalminister Hanno Pevkur tõdes hiljuti meedias, et ei ütle maksutõusu kohta «jah» ega «ei». «Ma pigem ei tõstaks makse, aga lõpliku otsuse teen siis, kui näen töötukassa reservide analüüsi,» lausus Pevkur.

Kommentaar

Kersti Kraas
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) tegevjuht:

Me ei pea mõistlikuks, et ise ära minejad peaksid saama hüvitist. Sissetulek tuleks tagada neile, keda koondatakse. Mitte mingil moel aga ei tohiks tõsta makse.
Aprillist pannakse ettevõtetele peale haigushüvitise maksmine. Sellest tuleb isegi väga suur koormis. Kui nüüd kasvab veel ka töötuskindlustusmakse määr, siis ennustan, et tööandjad ei tule toime ja riigi tulubaas väheneb.

Niiviisi ei ole võimalik ettevõtjalt sadat nahka võtta. Ühelt poolt tuleb Reformierakond välja valimiste seitsme sammuga, kus on madalad maksud ja odav elekter. Teise käega aga pannakse otsa – oli ju elektrihinna tõus, mis puudutab meid kõiki.

Ettevõtjatele toob ka väike maksutõus kaasa palju probleeme. Nii avalik kui varjatud maksutõus on nii tugev, et ma ei saa meie valitsusest aru. Nad ei kuulagi meid, ei pea diskussiooni. Umbes nii, et las koerad hauguvad, karavan läheb edasi.

Anu Hallik
BLRT kommunikatsioonidirektor:

Ettevõtja ja ettevõtluskeskkonna seisukohalt on seda parem, mida vähem makse ja lihtsam maksusüsteem. Üldine praktika maksudega peaks olema nii, et majanduse tõusufaasis tõstetakse makse majanduse jahutamiseks ning langusfaasis alandatakse, et majandust elavdada.

Praegu vähendab ekspordi konkurentsivõimet veel asjaolu, et ümberkaudsete riikide valuutad on märkimisväärselt odavnenud ja seega on Eesti kui euroga seotud keskkond tootmiseks päris kallis koht.

Iga lisakulu kas siis maksudena (haiguspäevade hüvitamine tööandja poolt) või näiteks energiahinna tõusuna muudab Eesti eksportiva tootmise vähem konkurentsivõimeliseks. Eestil on aga vaja just konkurentsivõimelisi eksportööre.

Üksikasjad

Avaldatud: 03 märts 2009

• TÄISKASVANUTE KOOLITUSE SEADUS
• Eesti Päevaleht

Agne Narusk

Üli­koo­li­ha­ri­du­se­ga töö­tu tead­mis­te ja os­kus­te­ga haa­ku­vad üksi­kud töö­tu­ru­koo­li­tu­sed.

Ma­re (ni­mi in­terv­juu and­ja pal­vel muu­de­tud) koon­da­ti rah­vus­va­he­li­se or­ga­ni­sat­sioo­ni Tal­lin­na esin­du­sest pea kaks aas­tat ta­ga­si. Päe­va, mil ta esi­mest kor­da si­se­nes töö­tu­rua­me­ti uk­sest, mä­le­tab nai­ne häs­ti – 1. au­gust 2007. Jär­je­kor­di siis veel pol­nud.

Sel­lest ajast pea­le käis Ma­re iga kuu töö­tu­rua­me­tis, et an­da vai­ki­des all­ki­ri vai­ki­des ula­ta­tud tö­öot­si­mis­ka­va­le – olu­kord muu­-tus­te­ta. „I­ga kuu, kok­ku­le­pi­tud päe­val sei­san ära pi­ka jär­je­kor­ra ja an­nan amet­ni­ku­le all­kir­ja, na­gu kri­mi­naal­hool­du­sel oli­ja. Mi­nu ni­me­ga kaust, ku­hu li­sa­tak­se ala­ti uus all­kir­ja­ga pa­ber, on kas­va­nud ju­ba pä­ris kop­sa­kaks toi­mi­kuks,” rää­gib ta. „Miks? Al­gul seepä­rast, et sain töö­tus­kind­lus­tushüvi­tist, nüüd seetõttu, et nii säi­lib töö­tul ra­vi­kind­lus­tus.”

Vai­kus ka­hel pool lau­da kes­tis ter­ve aas­ta. Siis läks juh­tu­mi­kor­ral­da­ja su­ve­puh­ku­se­le ning tu­lu­tust tö­öot­si­mi­sest ja kan­di­dee­ri­mis­test vä­si­nud nai­ne ot­sus­tas ase­mi­kult küsi­da koo­li­tusvõima­lus­te koh­ta. Ülla­tu­nud kon­sul­tant saa­tis sak­sa fi­lo­loo­gi ha­ri­du­se­ga nai­se karjää­rinõus­ta­ja ju­tu­le. Vii­ma­ne möö­nis: jah, teie olu­kord on ras­ke. Kii­tis nai­se vap­rust ot­si­da tööd töö­por­taa­li­de kau­du. Ja soo­vi­tas siis klien­di­tee­nin­da­ja koo­li­tust (sest kee­vi­ta­jaks Ma­re õppi­da ei taht­nud). „Sai­me mõle­mad aru, et see on roh­kem te­raa­pia eest,” nen­dib Ma­re. Aga karjää­rinõus­ta­ja rek­laam­lau­se „90 prot­sen­ti lõpe­ta­ja­test saa­vad ta­va­li­selt töö­ko­ha” ning kur­su­se raa­mes pa­ku­tav 40 tun­di ve­ne ja ing­li­se kee­le õpet said ot­sus­ta­vaks. Ülejää­nu võtab ta kok­ku sõna­de­ga: „See, mi­da seal õpe­ta­ti, kuu­lub ene­sest mõis­te­ta­valt hea las­tetoa juur­de. Ei tead­nud, kas nut­ta või naer­da.” Õp­peeks­kur­sioon te­le­fo­ni­tee­nin­du­se kõne­kes­ku­ses­se oli eh­ma­tav. „Sain aru, et olen täies­ti va­les ko­has,” nen­tis Ma­re.

„Rää­ki­sin oma juh­tu­mi­kor­ral­da­ja­ga sel­lest. Te­ma vas­tas: aga mi­na teid ju klien­di­tee­nin­da­ja koo­li­tu­se­le ei suu­na­nud, ise läk­si­te,” lõpe­tab Ma­re tee­ma.

Mi­da päev eda­si, se­da vä­hem jul­ges ta mi­da­gi küsi­da juh­tu­mi­kor­ral­da­jalt – ka ju ini­me­ne ja oma suu­re töö­koor­mu­se­ga kim­pus. Lõpuks lei­dis in­ter­ne­tist gii­di­koo­li­tu­se pak­ku­ja – see oli mi­da­gi, mil­le­ga võiks võõrfi­lo­loog lei­ba tee­ni­da. Lei­dis sel­le­gi sät­te, mis lu­bab erand­kor­ras töö­tu­rua­me­til koo­li­tust tel­li­da ka üksi­ku­te­le hu­vi­lis­te­le, ja täi­tis aval­du­se. Koo­li­tu­se­ni oli ae­ga kolm ja pool nä­da­lat. „Vaa­ta­me, kui­das sel­le­ga on, sel­le­le te­hak­se rii­gi­han­ge, he­lis­ta­ge kuu lõpus,” sel­gi­tas kon­sul­tant.

Pä­rast kuut tühja te­le­fo­nikõnet laa­dis „ei, ma ei tea, kui­das sel­le­ga on, he­lis­ta­ge tei­sel numb­ri­l”, „meie­ni po­le see jõud­nud, he­lis­ta­ge tei­sel numb­ri­l”, „he­lis­ta­ge nei­le, kes rii­gi­han­get tee­va­d” al­gas gii­di­koo­li­tus pea­le il­ma Ma­re­ta.

Epiloog

Töö­tu­rua­me­ti Tal­lin­na ja Har­ju­maa osa­kond vas­tab 5. veeb­rua­ril do­ku­men­dis 4.1/5751 Ma­re kir­ja­li­ku­le jä­re­lepä­ri­mi­se­le kok­kuvõtvalt nii: gii­di­na töö­ta­mi­seks tu­leb lä­bi te­ha ates­tee­ri­mi­ne. Ek­sa­miküsi­mu­sed, es­see­de tee­mad, aval­du­se for­mu­lar jne on va­balt kät­te­saa­da­vad gii­di­de ühin­gu ko­du­le­heküljel. See­ga saab õppi­da ise­seis­valt ja po­le va­ja­lik gii­di­koo­li­tus, et ates­tee­ri­tud gii­di­na töö­le asu­da. Kui prae­gu koo­li­tu­se­le min­na, ei leiaks gii­di­na tööd nii­kui­nii, sei­sab vas­tus­kir­jas.

Ma­re aga läks ja lae­nas sõb-ralt 3500 kroo­ni koo­li­ra­ha ning loo­dab juba sel su­vel õppi­nud ja ates­tee­ri­tud gii­di­na tu­ris­te abis­ta­da.

Töötutele koolituse “kinkekaardid”

•• Kui sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna ette valmistatav kupongikoolituse idee leiab heakskiidu, võib registreeritud töötu nn kinkekaardi alusel valida ise endale vajaliku koolituse.

•• Praegu ei võeta töötuna arvel olijaid töötavatele ja tööotsijatele mõeldud kursustele isegi siis, kui seal leidub vabu kohti. Kui kupongikoolitus käiku läheb, see vahe kaob. „Inimese jaoks tähendab see, et ta ei pea enam oma staatuse pärast muretsema ning võib valida just selle kooli ja eriala, mis on tema eduka toimetuleku eelduseks,” ütles tööturu osakonna juhataja Thor-Sten Vertmann. Tema hinnangul peaks eurorahale toetuv katseprojekt valmis saama sügiseks.

Kommentaar

Tiina Ormisson
tööturuameti peadirektor

Tööturukoolitusel on kaks suunda: koolitada inimesi sinna, kuhu on tegelikult töötajaid vaja, ning üldkompetentse andev koolitus väga mahukatele riskigruppidele, nt riigikeelekoolitus muukeelsetele töötutele. Me ei saa anda inimestele teist kõrgharidust, anname vajaliku annuse praktilisi oskusi, et ta saaks n-ö tagasi ree peale, et siis ise edasi liikuda. Ajal, mil Mare töötuks jäi, valitses tööturul pigem tööjõu puudus. Tema haridust ja tööandjate vajadusi arvestades oli väga suur tõenäosus, et ta leiab kiiresti uue töökoha. Seetõttu soovitati tal lisaks tööturuametis pakutavatele töökohtadele kasutada ka kõiki teisi võimalikke tööotsingu portaale.

Kui selgus, et olemasolevatele võimalustele vaatamata Mare siiski ei suutnud rakendust leida, pakuti talle koolitust, mille vajalikkuses veenduti koos karjäärinõustajaga.

Nõustamise käigus selgitati ka tulevase töö sisu ja nii jääb arusaamatuks, miks ta pärast koolitust töölemineku kasuks ei otsustanud.

Üksikasjad

Avaldatud: 02 märts 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Jan Jõgis-Laats

Juu­list peak­sid pal­jud kom­mu­naal­tee­nus­te fir­mad ja­ga­ma öi­se va­he­tu­se ka­heks.

Kau­ban­dus-töös­tus­ko­da te­gi läi­nud nä­da­lal sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi­le et­te­pa­ne­ku muu­ta juu­list jõus­tu­vas uues töö­le­pin­gu­sea­du­ses öötöö­le sä­tes­ta­tud pii­ran­gut, mis ei lu­ba ter­vis­hoiu­sek­to­ri­le teh­tud eran­deid väl­ja ar­va­tes töö­ta­da öö­sel ühes va­he­tu­ses kauem kui ka­hek­sa tun­di.

Kau­ban­dus-töös­tus­ko­ja po­lii­ti­ka­ku­jun­da­mi­s- ja õigu­so­sa­kon­na ju­ha­ta­ja Mait Palt­si sõnul ei soo­vi et­tevõtjad mi­da­gi era­kor­ra­list, vaid prae­gu­se prak­ti­ka jät­ku­mist, kus tö­öins­pekt­sioo­ni nõuso­le­kul on lu­ba­tud ku­ni 24-tun­ni­sed va­he­tu­sed. „Kind­las­ti mõju­taks see suu­re­maid võrgus­ti­kuet­tevõtteid – gaa­si-, elekt­ri-, vee- ja soo­ja­fir­masid, kel­le süstee­mid on käi­gus 24 tun­di ja kes pea­vad ka töö­ta­jaid sel ajal tööl hoid­ma,” hin­das Palts sea­du­se­muu­da­tu­se mõju.

Aru­te­lu on vä­he­malt osa­li­selt tin­gi­tud as­jao­lust, et aas­ta al­gu­ses pöör­du­sid ses küsi­mu­ses sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi poo­le eran­di taot­lu­se­ga lae­vao­ma­ni­ke liit, Ees­ti Raud­tee ja Se­cu­ri­tas Ees­ti. Seejä­rel saa­tis mi­nis­tee­rium sot­siaal­part­ne­ri­te­le kir­ja, mil­les pa­lus nii tö­öand­ja­te kui ka ame­tiühin­gu­te hin­nan­gut sel­le­le, kas ja kui­das keh­tes­ta­da eri­su­si öötöö­le sea­du­se­ga sä­tes­ta­tud pii­ran­gu­tes. Mi­nis­tee­riu­mi pres­sie­sin­da­ja sõnul on kau­ban­dus­ko­ja et­te­pa­nek eran­di­te laien­da­mi­se koh­ta se­ni ai­nu­ke kir­ja­le lae­ku­nud vas­tus.

Vastuolus eurodirektiiviga

Ame­tiühin­gu­te kesk­lii­du juht Har­ri Ta­li­ga tõdes, et tö­öand­ja­te esin­da­jad mul­lu ke­va­del uue sea­du­se üle käi­nud kõne­lus­tel öötöö pii­ran­gu koh­ta küsi­must ei tõsta­ta­nud. Ta­li­ga sõnul ei ole prae­gu­ne öötööd lu­bav sea­dus kooskõlas eu­ro­lii­du di­rek­tii­vi­ga ja uus sea­dus kao­taks sel­le vas­tuo­lu.

„Ka öötöö pii­ran­gu pu­hul an­nab [uus] sea­dus te­ge­li­kult võima­lu­se jät­ka­ta tööd 12-tun­nis­te va­he­tus­te­ga, kuid see­juu­res ei to­hi päe­va kesk­mi­ne töö­tun­di­de arv 24 tun­ni koh­ta öö-p­äe­vas üle­ta­da ka­hek­sat tun­di,” rää­kis Ta­li­ga. „On pal­ju as­ju, mi­da töö­kor­ral­du­ses saaks pai­ka pan­na kol­lek­tiiv­le­pin­gu­te­ga – sel­leks on va­ja vaid soo­vi kok­ku lep­pi­da,” li­sas ta.