Üksikasjad

Avaldatud: 08 mai 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Kas tunned, et oled teinud absoluutselt kõik endast oleneva, ent ei ole siiski mingeid tulemusi saavutanud? Kas oled saatnud laiali arvukalt CV-sid ning käinud nii paljudel tööintervjuudel, et peaksid nüüdseks ammu olema mõne pakkumise saanud?

Kui kannatus on katkemise äärel ja kõik säästud peaaegu lõpuni kulutatud, ära kaota siiski lootust. CV Keskus soovitas proovida seitset järgmist sammu, et oma toppama jäänud tööotsingud taas käima lükata.

1. Pane kvantiteedi asemel rõhku kvaliteedile.

Pole mõtet solvunult kuulutada, et oled kandideerinud 200 tööpakkumisele või saatnud oma CV rohkem kui 500 ettevõttesse. Selline statistika võib anda aimu vaid sellest, kuivõrd osav ja vilunud kirjasaatja sinust nüüdseks võib saanud olla.

Tööotsingute edu aga ei põhine numbritel, vaid oluline on just nende kontaktide sisu ja kvaliteet. On vägagi ebatõenäoline, et sul õnnestub oma CV ja kaaskiri piisava põhjalikkusega ning vastavalt igale konkreetsele kandideerimisele ette valmistada, kui pead tegema seda 500 erineva ettevõtte jaoks. Seepärast hoia kandideerimiste arv mõistlikul tasemel – saada oma CV nädalas 200 asemel hoopis 20 firmale ning pühenda ühele kandideerimisele piisavalt aega.

Kandideerimise tõsiseltvõetavust näitab:
1) Oled enne kandideerimist pühendanud piisavalt aega ettevõtte taustaga tutvumisele.
2) Sinu kaaskiri on suunatud ettevõttele, kuhu kandideerid, arvestab just selle tööpakkuja vajaduste ning töökoha nõudmistega ja näitab, et oled ettevõtte tegevusega kursis.
3) Sinu CV on kohandatud just konkreetsesse firmasse ja ametikohale kandideerimiseks.
4) Pärast kandideerimist võtad tööpakkujaga kas telefoni või meili teel ka ise ühendust ning uurid, kas sinu CV on kätte saadud, näidates sellega veelkord oma tõsist huvi selle ametikoha suhtes ja, mis kõige olulisem, luues kontakti.

Edukad tööotsijad on ise aktiivsed, mitte ei oota passiivselt, kuni neile tullakse pakkumisi tegema. Seega proovi olla ise energilisem ning kujunda välja oma isiklik strateegia, alles peale seda on sul põhjust oodata telefonikõne, kutsega töövestlusele.

2. Välista endapoolsed vead.

Veendu, et sinu vahendid töö leidmiseks vastaksid nõuetele. Puudujäägid sinu CV-s või kaaskirjas ning oskamatus töövestlusel või telefoni teel suhelda, võivad võimalused silmapilkselt nullida. Vaata hoolikalt üle nii oma CV kui kaaskiri, parandades kirja- ja hooletusvead, lihvides stiili, tehes sel viisil tõsiseltvõetavad dokumendid.

Võid näidata oma CV-d ka mõnele tuttavale või sõbrale. Analüüsi ka oma tavapärast käitumist tööintervjuul ja telefoni teel suhtlemise viisi. Võid lasta sõbral või heal kolleegil teha sulle proovikõne või -töövestlus, avastamaks võimalikke omapoolseid möödalaskmisi.

3. Muuda oma otsingud efektiivsemaks.

Vahel võib töö otsimine tunduda nagu ekslemine tundmatul planeedil. Oled saatnud sadu CV-sid küberruumi avarustesse, lisaks püüdnud loendamatuid kordi meili teel eikellegimaaga ühendust võtta, ent ei ole saanud ühtki signaali selle kohta, et sel planeedil eksisteeriks elu.

See, mida sa aga hetkel kõige rohkem vajad, on lihtne inimlik kontakt. Ole tagasilöökidest üle, mine ja kohtu inimestega, külasta konverentse, seminare, pidusid ja muid koosviibimisi, kus sul oleks võimalus teiste inimestega suhelda – keegi neist inimestest võib anda sulle muuhulgas ka vihjeid mõne olemasoleva töökoha kohta.

Kui oled kõike seda juba teinud, proovi saada nähtavamaks. Kandideeri mõne kutseühingu liikmeks – isegi juhul, kui oled sel alal uustulnuk, võid saada sooja vastuvõtu osaliseks, kui lähed neile aktiivselt oma abikätt pakkuma.

Kui aktiivne juhiroll ei ole sinu jaoks, võid kaasa lüüa näiteks artiklite ja uudiskirjade koostamisel või pakkuda end vabatahtlikuks tulevasel konverentsil või kokkusaamisel. Sind võib üllatada, kui suurel määral selline aktiivsus sinu karjääri võib ergutada.

4. Analüüsi iseenda suhtumist.

Kui sinu tööotsingud venivad ega anna tulemusi ning see hakkab sinus tasapisi pessimismi tekitama, võta kiiresti kasutusele vastumeetmed, et oma optimism säilitada. Sa ei pruugi seda ise tajuda, ent sinu negatiivsed mõtted, kibestumine ja apaatia kajastuvad ka sinu suhtlemises tööandjatega.

Püüa võimalikke tagasilööke ja äraütlemisi mitte liiga isiklikult võtta. Kui sa ei lase end tasakaalust välja lüüa, ei lasku enesehaletsusse ega hakka ka kogu ülejäänud maailma süüdistama, on sinu võimalused tööd leida palju paremad. Nina norgu laskmise asemel proovi igast eitavast vastusest midagi õppida ning võta oma elu juhtimine enda kätte.

5. Puhu ka vanematele kontaktidele elu sisse.

Vaid seepärast, et minevikus sind ühes või teises firmas ei vajatud, ei tähenda see, et praegu peaks samamoodi olema – proovi võtta nendega uuesti ühendust ning võid saada üllatuse osaliseks. Kui oled saanud kontaktisiku numbri, ära pelga temaga mõned nädalad hiljem ühendust võtta ning uurida, kas ehk ettevõttes on midagi muutunud.

Pead end inimeste mällu kinnistama, nii oled just sina see, kes neile vajaduse tekkides esimesena meelde tuleb. Toimi niisamuti firmade puhul, kust oled varasemalt saanud äraütleva vastuse. Enamik inimestest väldib ettevõtteid, kes on neile «ei» öelnud, ent see on viga.

Üks võimalustest on näiteks see, et inimene, kes otsustati soovitud kohale palgata, ei tulnud oma tööga kõige paremini toime või loobus muudel põhjustel, ning lahkus mõni nädal hiljem. Sinu kõne satub ehk just nimelt ajale, mil ettevõte kavandab uue inimese palkamist ning helistamine võib lõppeda töökoha saamisega.

6. Küsi nõu professionaalidelt.

Töö otsimine võib olla üksildane ja vahel ka küllaltki segadusseajav protsess. Sul endal ei pruugi olla kõiki vajalikke teadmisi ja oskusi oma CV täiustamiseks või parima tööotsingustrateegia väljatöötamiseks. Võid vajada veidi moraalset tuge, et suudaksid neis teinekord küllaltki karmides konkurentsitingimustes enesekindluse ja teotahte säilitada. Kui tunned, et jääd üksinda hätta, kaalu karjäärinõustaja konsultatsiooni ja abi.

7. Kaalu plaan B kasutuselevõttu.

Kui oled teinud töö leidmiseks kõik endast oleneva ning sinu aeg, säästud ja energia on otsakorral, on ehk õige aeg varuplaani kasutuselevõtuks. Plaan B võib tähendada täielikku suunamuutust karjääris, kolimist või otsustamist mõne alternatiivse variandi kasuks, nagu näiteks ühinemine mõne vabatahtlike organisatsiooniga, miks ka mitte välismaale tööle- või õppimaminek.

Kui investeerid antud nõuannetesse veidi oma mõttejõudu ja energiat, võid leida, et sinu tööotsingud ei ole sugugi lootusetud. Mõni lihtne ümberkorraldus või just suhtumise muutus võibki olla kõik, mida praegu vajad, ning kutse töövestlusele ja uued pakkumised ei lase end enam kaua oodata. Mis aga kõige peamine, ära kaota lootust, vaid vaata tulevikku alati lootusrikkalt.

Toimetas: Eger Ninn

Üksikasjad

Avaldatud: 07 mai 2012

• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS
• Maaleht

Toimetaja: Aive Sarjas

Tööinspektor-uurija Liliana Jüriso sõnul tekitavad peamiselt probleeme just kergete tööõnnetuste kohta saadetavad arsti teatised. Teatised täidetakse puudulikult või jäetakse Tööinspektsioonile ja tööandjale hoopiski saatmata.

Raskete tööõnnetuste puhul, kus kannatanu pöördub haigla erakorralisse meditsiini osakonda (edaspidi EMO), esineb eelnimetatud probleeme harva“ lisas Jüriso.

Jüriso sõnul jääb mulje, et tähelepanuta jäetakse ülaltoodud seaduse lõike teine pool, kus räägitakse sellest, et arst peab teatise esitama ka siis, kui töötajale määratakse ajutine töövõimetus.

„Kui erakorralise meditsiini osakonna (EMO) arst tuvastab töötajal kerge raskusastmega tööõnnetuse, siis üldjuhul EMO arst ajutist töövõimetust ei määra. Tuginedes töötervishoiu ja tööohutuse seadusele pole sellisel juhul arstil kohustust saata teatist tööõnnetuse kohta. Praktika näitab, et sellisel juhul väljastab EMO arst töötajale patsiendikaardi ja soovitab pöörduda perearsti poole.

Siit algab murede ahel Tööinspektsioonile ja tööandjale ning lõpp-kokkuvõttes tööõnnetuses kannatanule. Kannatanu pöördub perearstile, kes vestluses töötajaga peab veenduma, et tegemist võib olla tööõnnetusega. Perearst viib läbi töötaja läbivaatuse ja vajadusel teeb uuringud. See, kas töötaja on EMO-s andmed tööõnnetuse toimumise kohta esitanud, on perearstile informatiivne teave. Kui perearst määrab vastuvõtul töötajale ajutise töövõimetuse, siis on perearst kohustatud väljastama Tööinspektsioonile ja tööandjale arsti teatise tööõnnetuse toimumise kohta,“ lausus Jüriso.

Teatise väljastamisel peab arst veenduma, et kõik kohustuslikud lahtrid on korrektselt täidetud. Tööõnnetuse teatise võib täita arvutikirjas ja edastada elektroonsel teel, kuid vaatamata sellele saabub ikka palju arsti teatiseid käsitsi vormistatuna. Käsitsi vormistatud arsti teatiste puhul tuleb jälgida, et Tööinspektsiooni ametnikud, töötaja ja tööandja on võimeline arsti käekirjast arusaama. „Arst on kohutatud esitama tööõnnetuse teatise nii Tööinspektsioonile kui ka tööandjale, mitte ühele neist,“ rõhutas Jüriso.

Tööõnnetusest teatamata jätmisel on kannatajaks eelkõige kannatanu ise. Tööõnnetusest ei saa teada Tööinspektsioon või tööandja. Kui tööandja ei saa teada, siis jääb ära tööandja poolne uurimine, et samalaadseid tööõnnetusi edaspidi tööl vältida. Kui tööandja tööõnnetust ei uuri, jääb tööandjal esitama tööõnnetuse raport. Kui tööõnnetuse raport jääb Tööinspektsioonile esitamata, ei kinnita Tööinspektsioon tööõnnetuse toimumist. Sellisel juhul Tööinspektsioon jätab tegemata märke Haigekassale, et tegemist on tööõnnetusega ja kannatanu ei saa haigusrahasid määratud ulatuses või saab need hilinemisega.

Käesoleval aastal on Tööinspektsioonis registreeritud 1353 tööõnnetust. Surmaga on lõppenud 6 tööõnnetust, lisaks on uurimise all 4 surmaga lõppenud õnnetuse asjaolud.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses on sätestatud, et arst teatab raskest ja surmaga lõppenud tööõnnetusest ning töötajale ajutise töövõimetuse määramisest viivitamata kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tööandjale ja Tööinspektsiooni kohalikule asutusele.

Üksikasjad

Avaldatud: 08 mai 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Tarbija24 avaldab ühe tööinspektsiooni juristidele esitatud küsimuse ning ka inspektsiooni selgituse. Seekord on teemaks konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimine.

Küsimus

Fikseerisime töötaja töölepingus töösuhte ajal kehtiva konkurentsikeelu kokkuleppe, mille eest ei pea tööandja maksma. Samal ajal leppisime suuliselt kokku, et vormistame pärast töösuhte lõppu kehtiva konkurentsikeelu kokkuleppe alles siis, kui üks kord läheb töölepingu lõpetamiseks. On ju vaja sellise kokkuleppe puhul täpset kokkulepet töötajale makstava hüvitise ja konkurentsikeelu rikkumisel leppetrahvi suuruse kohta. Ja selliseid summasid on keeruline pikalt ette õigesti määratleda.

Nüüd aga töötaja esitas töölepingu ülesütlemisavalduse ning ei soovi vastavat kokkulepet sõlmida. On andmeid, et töötaja plaanib ise hakata meile konkurentsi osutama. Mida teha?

Vastab tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Elina Soomets

Konkurentsipiirangu kokkulepe kehtivuse tingimused pärast töölepingu lõppemist on reguleeritud töölepingu seaduse §-s 24, kuid samal ajal on konkurentsipiiranguga seotud ka töölepingu seaduse paragrahvid 23-27.

Ühena peamisest konkurentsipiirangu kokkulepe kehtivuse neljast tingimusest on eeldus, et kokkulepe peab olema sõlmitud kirjalikult. Suuline kokkulepe seega antud juhul ei saa olla kehtiv. Seda enam, et sisuliselt ei olnud kokku lepitud igakuises mõistlikus hüvitise suuruses.

Kuigi tööandjal võib olla igati olemas eriline majanduslik huvi oma tootmis- ja ärisaladuse hoidmiseks ning töötajale konkurentsipiirangu kehtestamiseks pärast töösuhte lõppu, siis sellest siiski ei piisa. Ei ole võimalik sundida töötajat sõlmima konkurentsipiirangu kokkulepet. Antud piirang kujutab endast isiku põhiõiguste riivet, sest piirab töökoha või tegevusala valikut.

Kuigi suuliselt peeti läbirääkimisi teemal, et kunagi saavutatakse konkurentsipiirangu kokkulepe, ei saa seda pidada eellepinguks. Ehk võlaõigusliku eellepingu regulatsioon ei ole siinkohal asjakohane.

Siinkohal on mõistlik pöörata tähelepanu veel ühele regulatsioonile. Konkurentsipiirangu kehtestamise eesmärk võib olla sarnane saladuse hoidmise määramise eesmärgiga, kuigi vastavad instituudid on olemuselt erinevad. Mõlemal juhul püüab tööandja üldjuhul kaitsta tootmis- ja ärisaladust. Samas üks piirab töötaja tegevuse valikut, teine aga siiski üksnes teabe väljastamist.

Kui tööandja on mõistlikult ja selgelt määratlenud ja töötajale töösuhte ajal teada andnud, millise teabe kohta kehtib töötajal konkreetne tootmis- ja ärisaladuse hoidmise kohustus, siis antud kohustus säilib ka töösuhte lõppemisel ulatuses, mis oleks vajalik tööandja õigustatud huvide kaitseks.

Seega, soovitan pöörata tähelepanu, kas tööandja on määratlenud ja teavitanud töötajat tootmis- või ärisaladuse hoidmise kohustuse osas. Kuigi antud kaasuses ei kehti konkurentsipiirang pärast töösuhte lõppu, tasub üle vaadata, kas on võimalik töötajalt nõuda siiski konkreetse teabe saladuses hoidmist.

Kuigi reaalses elus on keeruline vastupidist tõendada, võib mõnel juhul siiski kohustusele tähelepanu pööramine ennetada kohustuse rikkumist. Vastava kohustuse rikkumisel on tööandjal õigus nõuda kahju hüvitamist võlaõigusseaduse alusel.

Lisan, et töösuhtejärgse konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimisel peab töötajale igakuiselt makstava hüvitise ja leppetrahvi suurus olema mõistlikult proportsioonis ning olema vastavuses kohustusega ja selle võimalikul rikkumisel tekkiva kahju suurusega.

Antud suurus ei pruugi olla väljendatud üksnes konkreetse rahalise summana, vaid suurust on võimalik määratleda nt kokkulepe kehtivuse ajal Eestis kehtiva töötasu alammäärana või statistikaameti avaldatud töötajate keskmise töötasuna või mõttelise osana sellest.

Toimetas: Eger Ninn

Üksikasjad

Avaldatud: 07 mai 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Lapse suvise töökoha puhul peab arvestama reeglite ning maksudega, mida ka lapse palgalt tasuda tuleb, tuletab meelde Swedbanki eraisikute rahaasjade teabekeskuse juhataja Anne Sägi.

«Lapsele suveks töökohta otsides tuleb esmalt teada, et mitte kõik tööd ei ole alaealistele seadusega lubatud. Töö keerukusele ja kestvusele on seatud piirid on vajadusest tagada lapse ohutus ja kaitsta tema tervist. Näiteks põllutööd on alla 12-aastastele keelatud,» selgitas Sägi.

Kui laps läheb tööle töölepinguga, peab ta saama vähemalt miinimumpalka, mis tänavu on 1,8 eurot tunnis või 290 eurot kuus. Eraldi reeglid kehtivad ka katseaja kohta: see ei tohi noore puhul olla pikem kui pool lepingu kestusest, leping ise aga ei tohi kesta kauem kui pool koolivaheajast.

Last kaitseb säte, mille kohaselt saab töölepingu ülesütlemise põhjuseks olla vaid katseaja eesmärgi mittetäitmine - see tähendab, et töötaja tervis, teadmised, oskused ja isikuomadused ei vastanud nõutavale tasemele. Kui noor lepingu üles ütleb, ei pea ta seda põhjendama, kuid tööandja peab tema teenetest loobumist kirjalikult selgitama.

Maksuvaba tulu on Eestis hetkel 144 eurot. Kui teenitud raha on suurem, tuleb ülejäänult tasuda tulumaksu. Lisaks peab tööandja kinni ka töötuskindlustusmakse, mis on 2,8 protsenti palgast. Kohustusliku kogumispensioni makse 2 protsenti peetakse kinni juhul, kui noor sai töötamisele eelnenud aastal 18 või on vanem kui 18-aastane. Riik lisab sellele summale 4 protsenti.

Ka alaealisel on kohustus teenitu deklareerida, kui summa ületab 144 eurot aastas. Kui noor on aasta jooksul teeninud alla 12-kordse maksuvaba miinimumi ehk 1728 euro, saab ta kogu makstud tulumaksu tagasi. Nii toob suvine tööots väikese lisaraha ka varakevadel.

Deklaratsiooni peab esitama noor ise ning vanemad lapse tulusid deklareerida ei saa.

Alla 18-aastased peavad deklaratsiooni esitama paberil koos vanema või hooldaja allkirjaga, vanemad saavad seda teha ka interneti vahendusel. Vanem peab lapse teenitud raha aga oma tuludeklaratsiooni mahaarvamiste osas ära näitama ka siis, kui see on alla maksuvaba tulu. Lapse teenitu võrra on vanema kasutada olev lapsega seotud maksusoodustus väiksem.

Sägi sõnul tuleks lastele juba maast madalast selgitada suuremate eesmärkide tarbeks raha kogumise olulisust. Võiks näiteks kokku leppida, et noor paneb poole teenitust tallele mõne suurema ostu või hobi tarbeks. Lapse motivatsiooni aitab kasvatada see, kui lisada mingi kogumisperioodi järel puudu jääv osa eelarvesse ise, aga seda ainult juhul, kui laps suvel tööd teeb ja ise usinalt säästab