Artiklid

Riin Aljas ,

Eesti Päevaleht

21-aastane Veiko oli veel mõnda aega tagasi üpris lootusetus olukorras. Tartust Valka kolides leidis ta eest väikelinna, kust tööd leida oli keeruline. Seda enam et noormehe CV-s laiutas tühjus – puudu oli erialane haridus ning varasem töökogemus piirdus lühiajaliste töödega. Ehkki Veiko otsis päevast päeva tööd, oli ta töötu olnud juba üle poole aasta.

See ei ole ühe õnnetu noormehe probleem, sest Veiko profiiliga – erialase hariduseta ja vähese või olematu töökogemusega noori – on tegelikult rohkem, kui võime esialgu arvata. Ehkki Euroopa mõistes paistab Eesti silma keskmisest paremate näitajatega, on siinne noorte töötusemäär ligi kaks korda suurem kui ülejäänud elanikkonnas – 2014. aastal oli see keskmiselt 7,4%, ent noorte puhul 15%.

Artikkel jätkub ...

Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.

REIN RAUDVERE
Maaleht

Ajal mil pensioniiga aastatega vaid tõuseb, võiks raske lüpsjatöö tegijad siiski varem pensionile saada,
leiab ühes Põlvamaa talulaudas lüpsjana leiba teeniv Rita Mandel.

“60 aastat võiks lüpsjal ülemine piir olla pensionile saamiseks, ega ma vist kauem jõuagi,” arutleb aastaid lüpsjana leiba teeninud Rita Mandel.

Habras, kuid sitke naine on praegu 58aastane. Iga aastaga tiksub pensionile jõudmise rajajoon edasi ning ta peaks veel mitugi aastat üle 60 vastu pidama. Aga kas suudab ja kas tervis vastu peab, kahtleb Mandel.

Artikkel jätkub ...

Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.

Rait Piir

Aastal 2013 esitati töövaidluskomisjonidele ebavõrdse kohtlemisega seonduvaid avaldusi kokku 17 korral, aastaks 2014 oli nende arv kasvanud 28ni. Käesoleva aasta 6 kuu jooksul on ebavõrdse kohtlemise avaldusi esitatud 14 korral.

Eelmisel aastal olid 26 korral 28st avalduse esitajateks töötajad ja kahel korral pöördusid töövaidluskomisjoni poole tööandjad ise. 5 juhul rahuldati vaided täielikult, neljal – osaliselt. Rahuldamata jäeti 15 kaebust ning osapoolte loobumise tõttu lõpetati menetlus 2 korral. 8 töövaidluskomisjoni otsust on vaidlustatud kohtus, teatas tööinspektsioon.

Peamised ebavõrdse kohtlemise tõttu esitatud nõuded on olnud tingitud diskrimineerimisest seoses lapsevanemaks olemisega, raseduse tõttu töölt töölepingu ülesütlemise ja ametiühingusse kuulumise tõttu. Esines ka nõudeid seoses ebavõrdse kohtlemisega soo, vanuse, rassi ning poliitilise kuuluvuse tõttu. Tööinspektsiooni peadirektori Maret Maripuu sõnul on tööalase diskrimineerimisega seotud töövaidluste arvu kasvu plusspool see, et inimeste teadlikkus nende õigustest võrdsele kohtlemisele on kasvamas.

"Näeme sedagi, et enamusel juhtudel on kaebuste taga ka tõsine probleem. Tahan rõhutada, et võrdõiguslikkus pole kitsalt mõistetud meeste – naiste erineva kohtlemise probleem, vaid sellest palju laiem. Eriti tahaks nimetada juhtumeid, kus töösuhe lõpetatakse perekondlike kohustuste täitmise tõttu (rasedus, lapse eest hoolitsemisega seotud puhkuste kasutamine). On ka juhtumeid, kus töösuhe seatakse olenevusse poliitilisest kuuluvusest. Soovin, et inimesed teaksid oma õigusi ja julgeksid nende eest seista,“ rääkis Maripuu.

Seadused, mis kaitsevad ebavõrdse kohtlemise eest:

Eesti Vabariigi Põhiseadus keelab diskrimineerimise üldiselt ning tagab kõigile võrdse positsiooni seaduse ees.

Soolise võrdõiguslikkuse seadus keelab inimese soo tõttu diskrimineerimise kõigis eluvaldkondades.

Võrdse kohtlemise seadus keelab kohelda inimesi ebavõrdselt nende rahvuse, rassi või nahavärvuse tõttu töö saamisel, tasustamisel, edutamisel, hariduses ning kaupade ja teenuste saamisel. Võrdse kohtlemise seadus keelab ka inimeste diskrimineerimise vanuse, puude, seksuaalse sättumuse, usutunnistuse või veendumuste tõttu, kuid siin annab seadus kaitse vaid töö- ja kutseõppe valdkonnas. Võrdse kohtlemise seaduse järgi ei tohi üht inimest teisega võrreldes töösuhetes kehvemini kohelda ka perekondlike kohustuste täitmise, sotsiaalse seisundi, töötajate huvide esindamise või ametiühingusse kuulumise, keeleoskuse või kaitseväe kohustuse täitmise tõttu.

Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi kinnitas käskkirja, millega riik panustab noortevaldkonnas 10,5 miljonit eurot noorte konkurentsivõime tõstmiseks tööturul, muuhulgas luuakse kutselaborid ja suurendatakse malevakohtade arvu.

Toetusega suurendatakse muuhulgas noorte kokkupuudet tööeluga. Neile luuakse ametite läbiproovimist võimaldavad kutselaborid ja lisaks kasvatatakse malevakorraldajate võimekust, et noored saaksid malevas esimese tõsiselt võetava töökogemuse igas Eesti piirkonnas.

Samuti arendatakse välja terviklik tugiteenuste pakett ca 8600-le kõige raskemates oludes noorele, kes ei õpi ega tööta. Eesmärk on, et vähemalt 40 protsenti neist siirdub järgmise kolme aasta jooksul õppima või tööle.

Jürgen Ligi sõnul on iga noor Eesti riigi jaoks oluline. «Noorte aktiivsetesse tegevustesse kaasamine, nende kooli või tööle tagasi toomine tagab noortele võrdsemad võimalused ning heaolukasvu ka kogu ühiskonnale,» ütles minister Jürgen Ligi.

Samuti on toetuse eesmärk innustada naaberomavalitsuste koostööd noorsootöö teenuste pakkumisel (huviharidus- ja tegevus, noortelaagrid ning -ühingud jm). Tegevuste raames ajakohastatakse ka noorteseire süsteem, et omada meie noorte kohta kvaliteetseid andmeid ning terviklikku analüütilist pilti. Toetatavatest tegevustest saavad aastani 2019 osa kokku 130 000 noort.

Tegevused viib ellu Eesti Noorsootöö Keskus. Toetuse kogumaht on 10 461 972 eurot, millest 8 892 677 eurot tuleb Euroopa Sotsiaalfondist ja 1 569 295 eurot on riiklik kaasfinantseering.

Toimetaja: Merike Teder
reporter

Toimetas:
Ragnar Teeveer

Koondamise tõttu sain minagi ootamatult töötukassaga tutvust teha. Positiivse poole pealt ütlen kohe, et minu kontaktisik oli äärmiselt meeldiv ja sõbralik naine. Mis aga puutub koolitustesse...

Kuna olen töötanud aastaid ühes valdkonnas, siis selgus, et ma ei saa end koolitada milleski muus kui oma erialal. Enamik aga jõuabki ju töötukassasse just sellepärast, et oma erialal tööd ei leia!

Minu eriala on üsna selgelt piiritletav, nii et ei anna kuidagi mingeid muid koolitusi välja kaubelda. Pole ette nähtud!

Huvitav on see, et inimesed, kel puudub pikk töökogemus ühel alal ja kes on siia-sinna pendeldanud, võivad ennast harida igasugustel aladel. Stabiilsus on seega karistatav. Kui sul pole aga püsivust olnud, siis muudkui käi ja õpi.

Kui töötukassa koolituste eesmärk on tõesti inimesi tööle saata, siis võtab koolituste valik nõutuks küll. Töötukassa on koolitanud inimesi näiteks siidimaalis ja lilleseades. Kas neil erialadel on töökäte puudus? Mitmed neist koolitatutest on sel alal tegevaks hakanud?

Töötukassa koolitab hoolega ka neid, kes tahavad leida tööd välismaal: keeled, sertifikaadid... Võib-olla see polegi halb, kuid kas me tõesti tahame suisa riigi rahast peale maksta, et inimesed välismaale lahkuksid?

Ja loomulikult ei anna töötukassa sulle Eestis uut võimalust. Kui leiad, et praegune eriala pole sinu jaoks, siis ümber õppida ka ei saa. OK, pärast pikka töötust ja tõestamist on see võimalik, aga mingil juhul ei saa sa minna ja öelda kohe ausalt, et tahan õppida uut asja ja sellel alal tõesti ka töötada.

Koolituste kvaliteet on omaette küsimus. Koolitusfirmade jaoks on töötukassa ju parim partner. Loomulikult tehakse koolitusi just selliseid, mida töötukassa rahastab, olgu koolitajal endal tegelikult oskusi või mitte. Ja nii, nagu töötukassa tõstab koolitusraha määra, tõstavad koolitajad hinda. Seda teemat analüüsis kunagi ka Äripäev, aga enam pole vist kellelgi huvi.

Nii see töötukassa jahvatab nagu omaette monstrum. Kui palju kõigil neil koolitustel aga tegelikult mõtet on?

Töötu, kes koolitusi saab, on muidugi rahul. Tema õpib tasuta ja vahet pole. Ja niimoodi paljud muudkui õpivadki. Teised samal ajal töötavad.