Üksikasjad

Avaldatud: 12 juuni 2015

• Eesti Päevaleht
• VÕRDSE KOHTLEMISE SEADUS

POOLT

Peeter Koppel,
SEB privaatpanganduse strateeg

Oleme praegu selles kontekstis ajaloo valel poolel. Palgavaesus on teatud määral osa suuremast protsessist.

Mure on selles, et elame globaliseeruvas maailmas ja teatud piirkondades ollakse nõus tegema asju odavamalt, kui meie teeme. Arenenud ja areneva maailma sissetulekute tase ühtlustub aeglaselt. See ei tähenda aga mitte üksnes seda, et näiteks Indial ja Hiinal läheks paremini, vaid ka, et arenenud maailmas läheb sissetulekute tase allapoole.

Oleme oma avatud majandusega globaalse konkurentsi objekt. Kui keegi on selle rahaga nõus mingeid asju tegema, siis nii kurb kui see ka on, on tal objektiivne vajadus tööd teha ja selle palgaga nõus olla. Palk saab tõusta ainult siis, kui tootlikkus kasvab. Kui ettevõtjale öelda, et ta peaks maksta summa X, lööb ta oma Exceli kokku, laseb osa tööjõust lahti ja paneb ülejäänud tegema rohkema palga eest rohkem tööd. Meie tööjõud, saadud pärandina Nõukogude Liidust, ei kipu olema nii kvaliteetne kui põhjamaades. Praegu on palgakasv viljakusest selgelt kõrgem ning meie tööviljakus globaalses konkurentsis seega selgelt kallim. Kui trend jätkub, siis varsti töökohad kaovad. Järgneb vindumine ja siis on samad inimesed valmis tegema taas sama tööd, aga juba madalama palga eest.

VASTU

Katrin Pihor,
Praxise majanduspoliitika programmijuht

Vaesusest aitaksid pääseda nii paremini korraldatud transport kui ka haridusvõimalused.

Tööturuseisundi järgi on kõrgeim suhtelise vaesuse määr töötute hulgas, neile järgnevad ettevõtjad ja pensionärid. Kõige väiksem on vaesuse määr palgatöötajate hulgas. Seega, esimene tegur, mis aitab vaesusest pääseda, on töökoht. Et tööd jaguks üle Eesti, peab hea seisma ka selle eest, et ettevõtlus areneks mujalgi kui ainult Tallinnas ja Tartus.

Miinimumpalk vaesusest ei päästa – maalt linna suurde kaubaketti müüjaks käies tuleb sellele lausa peale maksta. Suurem töötasu eeldab aga nii keerukamaid tootmistehnoloogiaid kui ka inimeste nüüdisaegsemaid oskusi. Ka statistika näitab, et kõrgem haridustase vähendab oluliselt vaesusriski.

Kolmanda olulise tegurina tooksingi välja liikumisvõimalused. Eestis on praegu üsna tavaline olukord, kus inimene elab maal, sest seal on soodne elamispind, autot tal ei ole ja ühistransport käib heal juhul korra või kaks päevas. Võimalik oleks arendada paindlikke, hõreasustust arvestavaid ühistransporditeenuseid, nagu subsideeritud taksoteenus, pakkuda munitsipaaleluruume pikaajalistele töötutele, kes taassisenevad tööturule, toetada kaugtöö keskuste arendamist maapiirkondades.

Üksikasjad

Avaldatud: 11 juuni 2015

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

See, et ettevõtete kasumlikkus on märkimisväärselt vähenenud, kuid palgad seejuures kogu aeg tõusnud, on suurettevõtja Jüri Käo sõnul viimase kahe aasta probleem, mis hakkab ühel hetkel mõjutama ka tööhõivet.

«Palgakasvu osas tuleb olla konservatiivne, ühiskonna ootus on küll väga jõuliselt palgakasvule suunatud, aga see saeb seda sama oksa, millel me istume,» ütles Käo, vahendas Äripäev.

Kaubaveoaluste jaoks materjali tootva Toftani tegevdirektori Martin Arula sõnul ei ole palgakasv üksi peamine kasumi kadumise mootor, seda mõjutab olulisel määral ka olukord välis- ja tooraineturgudel.

Kalevi tegevdirektor Kaido Kaare nõustus, et palgasurve on olemas, kuid ta ei näe veel, et see investeeringuid pidurdaks. «Ettevõte peab omale ka kasumlikkust kasvatama, kuid kõik peab olema tasakaalus - tuleb nii aeg-ajalt töötajatel palka tõsta kui investeerida,» sõnas ta.

Loe pikemalt Äripäevast
http://www.aripaev.ee/uudised/2015/06/10/ettevotjad-suur-palgakasv-saeb-oksa-millel-istume.

MajandusȀriuudised
Toimetaja: Marge Tubalkain

Üksikasjad

Avaldatud: 12 juuni 2015

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Töö kontorist väljas on tänapäeval tänu tehnoloogia arengule võimalik. Kuidas aga on selline kaugtöö reguleeritud Eesti seadustes ja millised ohud sellega kaasnevad, selgitab Njord advokaadibüroo partner ja vandeadvokaat Katrin Sarap.

Lisaks heale töötasule on paindlik tööaeg kahtlemata oluline osa töötaja tänasest motivatsioonipaketist. Töötajad hindavad paindlikkust kõrgelt eelkõige seetõttu, et see väldib rutiini, ennetab tööstressi ja annab võimaluse oma tegemisi paindlikumalt korraldada. Kui oluline on töö tulemus ning mitte selle tegemiseks määratud kindel aeg, on paindlik tööaeg iseenesest hea võimalus, mille kohaldamist tasub tööandjal kaaluda.

Töölepingu seadus annab tööandjale ja töötajale võimaluse leppida kokku töö tegemises väljaspool tavapärast töö tegemise kohta ehk teha kaugtööd. Kaugtöö ei ole töölähetus. Töölepingu seadus ei reguleeri kaugtöö osas enamat ning seega tuleb tööandjal endal kaugtöö korraldada selliselt, et tööandja seadusest tulenevad kohustused oleksid täidetud, sealhulgas kohustus tagada töötervishoiu ja -ohutuse tingimuste täitmine, tööajaarvestus jne.

Kaugtöö puhul peaks tööandja arvestama ka võimalike varjatud riskidega. Need on eelkõige seotud tööandja vastutusega töötaja töötervishoiu ja -ohutuse tagamisega ning ka riski tööandja ärisaladuse hoidmisel. Seega ei ole tõenäoliselt otstarbekas lubada töötajal teha tööd väikses kohvikus laotades lauale tööalased dokumendid või riskida sellega, et rongis kaasreisija loeb arvutiekraanilt kliendile saadetavat hinnapakkumist jne.

Kaugtöö osas tasub töötajal ja tööandjal kaugtöö tegemise kokkulepe vormistada võimalikult täpselt. Kokkulepe võiks kajastada järgmisi punkte:

- kus on kaugtöö tegemine lubatud - näiteks kodus, suvilas, raamatukogus ning keelatud kohvikus, rannas või mujal avalikus kohas, kus ärisaladuse hoidmine võib olla keeruline.

- milliseid kommunikatsioonivahendeid on lubatud kasutada, et maandada turvariskide

- kuidas hoida tööandja vara – millised on turvakoodid, jmt

- töötaja kättesaadavus tööandjale, tööajaarvestus, tööandja ärisaladuse kaitse.

Kui tööandja ja töötaja on need teemad omavahel läbirääkinud, siis on tõenäosus arusaamatuste tekkimiseks oluliselt väiksem.

Postimehe tarbijaportaali lugejate küsimused

Kas nö kodukontoris statsionaarselt töötades peaksin tööandjalt saama kommunaalkulude eest hüvitist ja mille alusel see arvutatakse?

Kaugtöö puhul kodukontoriga kaasnevate kulude (sh kommunaalkulude hüvitamist) seadusega ei ole reguleeritud, mistõttu on see poolt kokkuleppe küsimus. Seetõttu tuleks tööandjal ja töötajal kulude koosseis ja nende hüvitamine üheselt ning selgelt reguleerida.

Kes vastutab töötervishoiu- ja tööohutusalaste nõuete täitmise eest kaugtöö korral, selle eest, et töötajat ei ohustaks mõni ohutegur?

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei reguleeri eraldi tööandja kohustusi ja vastustust kaugtöö puhul. Seega tuleb tööandjal ka kaugtöö puhul lähtuda töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse § 4 lõikest 2, mille kohaselt tööandja kujundab ja sisustab töökoha võimalikult ohutult ning tagab töötaja heaolu.

Kas ja kui kaua tohib teha kaugtööd nn kolmandast riigist arvuti teel Eesti firmale, kui maksud makstakse Eesti riigile? Kas on vahe selles, kui oled kolmandas riigis nagu turist või kui sul on seal olemas elamis ja tööluba? Kas tööandja on kohustatud kohe kindlasti maksma mingit päevaraha või kokkuleppel võib seda mitte maksta? Kui probleemiks ainult ravikindlustus, aga töötajal tehtud reisikindlustus ja temal selles osas probleemi pole?

Töölepingu seadus ei reguleeri kaugtöö kestust ega töö tegemise kohta, mistõttu on see poolte kokkuleppe küsimus. Kaugtööd võib teha ka väljaspool Eestit. Kaugtöö ei ole oma olemuselt töölähetus ning seega ei tule töötajale kaugtöö ees tasuda päevaraha, mis on omane töölähetusele. Kaugtöö iseenesest töötasu tingimusi ei muuda, mistõttu ei muutu ka tööandja poolt makstavad maksud ning töötajal säilib ravikindlustus.

Tarbija»Töö
Toimetaja: Hanneli Rudi
Tarbija24 juhataja

Üksikasjad

Avaldatud: 11 juuni 2015

• TÄISKASVANUTE KOOLITUSE SEADUS
• Postimees

Reeglina on väga keeruline tõestada paaritunnise või ka paaripäevase koolituse kasu. Kas oskused paranesid, kas töötu sai tööle, kas palk läks kõrgemaks või amet prestiiþsemaks? Siiski ei kahelda elukestva õppimise tähtsuses, samuti nagu puhta õhu või hea tervise olulisuses. Kui need on olemas, siis me ei märka neid, kui pole, kirjutab haridus- ja teadusministeeriumi analüüsiosakonna juhataja Aune Valk.

Väga kurb on olukord, kui inimene peab tegema tööd, mis talle huvi ei paku ja mille käigus ta ei arene. Pidin kunagi valima kümmekonna omaduse hulgast kolm, mis iseloomustavad head tööd. Võimalus töö käigus uusi asju õppida platseerus minu jaoks olulisimaks väärtuseks. Kui ma saan iga päev teha midagi, mis mind arendab ja keegi on nõus selle eest ka palka maksma, siis see on parim, mis juhtuda võib.

Ka PIAACi uuringus leidis tõestust sama väide: oma tööga on enam rahul inimesed, kelle haridus vastab tehtavale tööle, kes saavad töö käigus õppida ja oma oskusi arendada. Võimalus oma tööd ise korraldada annab samuti suurema rahulolu.

Eestis käib aasta jooksul koolitustel iga teine täiskasvanu, mis on üsna tubli tulemus – PIAACis osalenud 24 riigi keskmine. Siiski on Põhjamaades osalus 10 protsendipunkti kõrgem. On huvitav, et tööga mitteseotud koolitustel osalemist on Eestis sama palju kui Põhjamaades, väiksem on just tööga seotud koolituste osa. Lihtsustatult võib teha järelduse, et Eesti inimese õppimise huvi ja valmisolek ei erine kuidagi Põhjamaadest, küll aga tulevad erinevused tööst ja tööandjast.

Kahekümneviieselt vanaks

Osalus elukestvas õppes on üks hariduse võtmeindikaatoritest nii Euroopas kui Eestis. Kui täiskasvanuna õppimine on nii väärtuslik, miks siis kõik ei õpi? Kurb tõsiasi on see, et kõik ei saa õppimist endale lubada või ei näe selles endale kasu. Koolitustel osalevad need, kes niigi on rohkem ja kauem õppinud, see fenomen kehtib nii Eestis kui mujal.

Eestis osalevad koolitustel enam noored, eesti kodukeelega inimesed ja põhjaeestlased. Kahetsusväärne on see, et nii õppes osaluse kui oskuste taseme mõttes saadakse Eestis «vanaks» liiga vara. Nii oskuste tase kui osalus koolitustel hakkab «kukkuma» juba 25-30-aastaselt. Soomes näiteks on mõlema näitaja puhul tipp alles pärast 35. eluaastat (Vt joonised).

Kuid tegelikult pole küsimus niivõrd vanuses, keeles ja kodukohas. Ennekõike mõjutab koolitustel osalemist see, milline on amet ja töökoht. Suures, üle 50 töötajaga ettevõttes osaletakse koolitustel kaks korda enam kui väikestes, alla 10 töötajaga organisatsioonides.

Hariduse, teaduse ja tervishoiu valdkonnas töötavad inimesed osalevad samuti koolitustel kaks korda enam kui põllumajanduse, tööstuse, transpordi või teenindusvaldkonna töötajad. Oskusmahukatel ametikohtadel töötajad osalevad üle kahe korra enam kui keskmise oskustemahukusega ametikohtadel sinikraed või vähese oskustemahukusega töötajad. Seega põllumajandusliku väikeettevõtte oskustöötaja võib osaleda koolitusel kuus korda vähem kui suures haiglas töötav arst või keskmise suurusega kooli õpetaja.

Ligi pooled töötavad täiskasvanud arvavad, et vajavad oma tööga hästi toimetulekuks koolitust, iga kolmas oleks tahtnud õppida enam, kui see möödunud aastal võimalik oli. Nii vajaduse, taju kui õppimise huvi poolest ületame PIAACi uuringus osalenud riikide keskmist. Kõigis riikides, ka Eestis, on levinuimaks õppes osalemise põhjuseks soov teha oma tööd paremini, ligikaudu pooled inimesed osalevad just sel põhjusel.

Kui mujal on sagedaseks põhjuseks ka kohustus õppida (OECD keskmine 16, Soomes 23 protsenti), siis Eestis on väga vähe (6 protsenti) neid, kes on kohustatud õppima. Õppimise sunniviisiliseks tegemine pole kindlasti ideaal, mille poole püüelda, kuid mõeldes sellele, mis saaks paljudest õpilastest koolikohustuseta, siis vahest tuleks teatud tööde, ametite ja oskuste puhul kaaluda ka koolitusekohustust?

Kas peale käsu aitaks midagi veel?

Kuna suur osa täiskasvanute õppest on seotud tööga, siis ongi tööandjapoolne innustamine ning toetuse ja võimaluse andmine õppimiseks kõige kriitilisem. Eesti tööandja toetab koolitustel osalemist rahaliselt sarnases mahus kui seda tehakse PIAACis osalenud 24 riigis keskmiselt. Samas eristuvad need grupid, keda toetatakse teistest mõnevõrra vähem: naised, madala haridustasemega täiskasvanud, vähese oskustemahukusega ametikohtadel töötajad, väikestes ettevõtetes hõivatud. Seejuures ei ole oluline üksnes rahaline, vaid ka ajaline toetus.

Naiste puhul mõjutab elukestvas õppes osalemist laste vanus: väikelaste emade osalusprotsent on väiksem kui lasteta naistel. Siin peitub probleemkoht meie konservatiivsele süsteemile iseloomuliku pika vanemahüvitise perioodi ja väga liberaalse tööturu vahel. Võib oletada, et noored emad tunnetavad teravalt vajadust tööturuarengutest mitte maha jääda, kuid piiratud lastehoiuvõimalused enne lapse teist eluaastat ei võimalda pereelu ja enese­täiendamist paindlikult ühendada.

Teine selge arengukoht näib meil olevat täiskasvanute (ümber)õpe üle 40-aastaste puhul. Eestis osaleb töö tõttu formaalõppes 25–65-aastaseid kaks korda vähem (6 protsenti) kui Soomes või Suurbritannias (12-13 protsenti). Üle 40-aastaste hulgas on vahe juba kolmekordne. Riikides, kus õpitakse ka hilisemas eas, on täiskasvanute oskused paremad.

Hiljem õppimine nõuab nii pere kui ennekõike tööandja toetust. Eestis on oluliselt vähem neid, kelle formaalhariduses osalemise eest tasub tööandja. Koolide töötajad on osundanud, et tööandjate ebapiisav toetus ja mõistmine on peamine takistus nii haridusse taassisenemisel kui kooli jäämisel.

Need täiskasvanud, kes osalesid täienduskoolitustel, nimetasid kõige olulisema õpingutes osalemise põhjusena tööga seonduvat, näiteks karjäärivõimaluste parandamine ja tööandja nõudmised. Formaalhariduses osalenud aga soovisid rohkem õppida ja nimetasid peamise takistusena töögraafikut (40 protsenti).

Kutsehariduse puhul palgatakse tööle sageli õpilasi, nõudmata kooli lõpetamist ning see põhjustab väljalangemist. See tendents vähendab nii potentsiaalsetele õpilaste, koolis käivate kui ka välja langenud õpilaste motivatsiooni, sest formaalharidust ei nähta vajalikuna. Üldisemalt alahindavad tööandjad ka haritumate töötajate tähtsust, kes on tõenäoliselt oma töös iseseisvamad ja uuenduslikumad.

Arvamus
Autor: Aune Valk
haridus- ja teadusministeeriumi analüüsiosakonna juhataja
Toimetaja: Toomas Randlo
ajakirjanik